Johanna Roos: Vanadusega uhkemaks ehk Kao eest, va jõmpsikas

Mõistagi on ühistranspordil pensionäril eelisõigus istekohale, aga miks on nad nii kurjad ja vaenulikud kaassõitjate vastu? Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Ühissõidukiga on Pärnus väga mugav sõita, kui jätta välja asjaolu, et paljud pensionärid peavad end teistest etemaks ning ebaviisakalt ja raevunult bussi trügivad, olgu siis bussi ukse ees juba järjekord või ei.

Teada-tuntud on ütlus “noorus on hukas”. Inimestele meeldib väita, et noored ei oska teistega arvestada, neid väärtustada, on ebaviisakad ega tunne kombeid. Üha enam tundub aga, et just vanaduses kaotavad viisakus ja teistega arvestamine oma tähenduse.

Pideva ühissõidukite kasutajana ei jää märkamata need vanemad inimesed, kel pole teiste bussisisenejate vastu mitte mingisugust austust. Küll lükatakse väikesed lapsed poekottidega peaaegu pikali, peaasi et esimeste seas uksest sisse saaks. Mõni jookseb lapsekärule ette ja jääb siis ukseauku seisma, et kotist ühiskaarti otsida. Kurje pilke ja teinekord halbu sõnugi jagub aga igaühele, kes ei paista eest astuvat ega lahkelt oma kohta pakkuvat.