Allah Pugatchova ja tema aeg

Kaupo Meiel
, arvamustoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PP

Skandaalikunstnik Allah Pugatchova elust on kahjuks teada vähe peale selle, et ta pärineb Ida-Virumaalt ja on väga ilus, mistõttu tema isik avaneb eelkõige ja ainult tema loomingu kaudu.

Viljaka kunstnikuna on Pugatchova oma veebigaleriis pugatchova.blogspot.com avaldanud üle 1100 pildi, millest väikese valiku Pärnu Postimehe lugejateni toome. Kõik siin leiduvad taiesed on valminud lõppeval, 2011. aastal ja loovad tõepärase retrospektiivi Eesti poliitilisest, kultuurilisest ja avalikust elust ning ambivalentse üldistuse eestlaseks ja inimeseks olemisest.

Eesti Vabariigis leidub vähe kunstnikke, kelle kohta mööndusteta kehtiksid president Toomas Hendrik Ilvese sõnad, mis kõlasid 11. novembril Haapsalus kultuurifoorumil peetud ettekandes. “Või on kunstniku rolliks, nagu ütles Ezra Pound, olla rassi tundlad?” küsis Ilves. “Mulle tundub, taas isiklikult, et nõustun eelkõige selle viimase määratlusega: kultuuriinimesed tunnetavad asju ja nähtusi intuitiivselt ja enne teisi.”

Pugatchova tunnetab asju ja nähtusi nii enne kui pärast teisi, kuid see polegi nii oluline, sest oluline, nagu me väga hästi teame, on paradigma. Sellest kirjutas Andri Ksenofontov hiljuti Sirbis järgmist: “Paradigma põhjendab ka seda, miks miski väljapoole paradigmat jääb, aga nii-öelda traditsioonilist kunsti nimetatakse traditsiooniliseks puhtalt kunstiteaduse traditsiooni jõul.”

Terase vaatlejana on Pugatchovale omane märgata sündmusi, mis tavalistel inimestel tähelepanuta jäävad. Kui paljud meist näiteks panid tähele, et Eesti sai sel kevadel uue valitsuse? Vahet nagu polnud, eks ole. Kunstnik seevastu märkas sündmust ja jäädvustas selle (1. pilt).

Kunstniku üks ülesandeid on meenutada inimestele, mis on juhtunud, ja koputada nende südametunnistusele nagu mormoonid ustele, laskmata unustada Keskerakonna idarahaskandaali (2. pilt), Andrus Veerpalu dopinguskandaali (3. pilt), kuidas kultuuriministeeriumi korraldusel pidi Eesti ajaloomuuseum ekspositsioonist eemaldada natsikurjategija Alfred Rosenbergi elu kajastavad materjalid (4. pilt) ja mida kujutas endast elamislubadega hangeldamine (8. pilt)

Plakatikunsti võtteid kasutades on Allah Pugatchova tõtanud appi paljudele tõrjututele ja laimatutele. Kunstiline abikäsi ulatus kultuuriminister Rein Langini, kelle kriitika Barbara Cartlandi aadressil tõi kaasa viljaka romantikakirjaniku teoste laenutamise järsu kasvu. “Loed Cartlandi, kaotad kirjaoskuse,” manitseb Pugatchova (5. pilt).

Samamoodi abistas kunstnik Tallinna Televisiooni peatoimetajat Mart Ummelast, kes saatis suuremate päevalehtede arvamustoimetajatele ultimatiivse kirja, milles muu kõrval sedastas: “Teatan käesolevaga, et loobun oma senisest tasakaalustavast rollist ning alustan igakülgset, kõiki ajakirjanduslikke vahendeid kasutavat võitlust teie, st peavoolumeedia väljaannete alandliku valitsusmeelse ja Tallinna tegelikku elu ja elanikke ignoreeriva hoiaku vastu. Teile antud armuaeg on käesolevaga läbi!!!” (6. pilt).

Kunstilist tuge on aasta jooksul saanud veel tänavune kultuuripealinn Tallinn, mille jõulukuusk mitu korda pikali kukkus (7. pilt) ja kampaania “Talendid koju” (9. pilt).

Vahel jääb kunstnik puhutise abstraktsionismi kõrval realistlikumatele radadelegi, kuidas teisiti võtta teost “Tuglas ja Vader” (10. pilt), mis sekkub haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ja literaat Rein Veidemanni vaidlusse teemal, kumb on olulisem, kas “Väike Illimar” või “Tähesõjad”. Realistlikumas laadis pildid kajastavad karmi tegelikkust (11. pilt), annavad moenõu (12. pilt), räägivad Salvador Dalaist (13. pilt) ja teavitavad peagi algavast rahvaloendusest (14. pilt).

2011. aasta hakkab lõppema ja kas 2012. tuleb hullem või palju hullem, on tähtsusetu, sest kuni kunst elab, on kõik hästi.

Märksõnad

Tagasi üles