Andres Metsoja: Näen Pärnu linna kogu Pärnumaa ja suuremagi regiooni arengu vedurina

Pärnu linnavolikogu esimees Andres Metsoja.

FOTO: Urmas Luik

Pärnu linnavolikogu esimehe ja Pärnumaa omavalitsuste liidu üldkogu esimehe Andres Metsoja kõne Eesti Vabariigi 102. aastapäeva tähistamisel Pärnu kontserdimajas.

Tere õhtust, armsad Pärnumaa inimesed!

Mul on hea meel, et vaatamata meie ebamäärasele, pisut isegi kriisieelsele ilmale leidsite võimaluse võtta vastu kutse tulla siia kontserdimajja, et koos tähistada Eesti Vabariigi 102. aastapäeva. Kus siis veel kui mitte meie riigi sünnilinnas Pärnus!

Tänasel pidupäeval tahan teiega rääkida meie väikese rahva kangelastest. Läbi ajaloo on meie sulemeistrid neid ikka ja jälle kirjeldanud. Kõik me ju teame neid: Kalevipoeg, Kaval-Ants, Rehepapp, vanapagan ja Rummu-Jüri. Nemad on oma lugudes esiplaanil ja esikaanel.

Aga nendes lugudes on teisigi tegelasi, kes kangelaste suurtele tegudele põhjust, sisu ja hoogu annavad. Ilma nendeta pole kangelasest tihti üldse asja. Need taustajõud, abimehed, kõrvaltegelased, ilmuvad päris kangelaste kõrvale ja siis jälle kaovad halli argipäevamelusse nagu haldjast ristiema tuhkatriinu loost või Eesti esimene sõjandusnõunik siil, Kalevipoja abimees.

Nii selgubki, et paremini kui keegi meist on kangelasi kirjeldanud kirjanikud ja muinasjutuvestjad.

Kangelaseks on kombeks nimetada kedagi, kes on teinud ühiskonna hüvanguks midagi tähelepanuväärset või erakordset, olles sealjuures riskinud millegi olulisega. Ja mis peamine, jäänud selle teoga silma, olnud märgatud.

Head sõbrad, ma pole siiski munasjutuvestja. Tahan hoopis pöörata tähelepanu ja avaldada tunnustust nendele, tihti märkamatuks jäävatele inimestele, kes meie tänapäeva kangelasi ja nende suuri tegusid nähtavaks muudavad.

Hiljuti jõudis meieni uudis Tootsi tuulepargi arengu kohta. Pärnumaale rajatakse Baltikumi suurim taastuvenergiapark.

Kuniks Tootsi rabast turba asemel tuuleelektrit voolama hakkab, on veel tükk maad minna, aga tööd on selle kallal tehtud juba kümmekond aastat.

Riigikogu liikmena on minule täiesti selge, et lisakatteallikas Pärnumaa ambitsioonikate plaanide täitmiseks on riigieelarves olemas, vähemalt maa müügi alghinna summas 12,3 miljonit eurot (51,5miljonilisest turuhinnast) võiks tulla riigilt Pärnumaale tagasi, et pisutki vähendada vohavat vastuseisu uutele algatustele ja investeeringutele Eestis.

Balti raudtee – olgu ta vahelduseks eestikeelse nimega hüütud – selle koridor, reisijaterminal ja kaubajaam, samuti ühendusteed lennujaama, sadama ja maanteevõrguga hakkavad paberil, projektides juba ilmet võtma. Ka see pole juhtunud iseenesest ega üleöö.

Räägin siin planeerijatest, maakonna planeeringute koostamise juhtidest ja spetsialistidest, kes on mõelnud, kavandanud, läbi rääkinud, ümber kavandanud ja taas läbi rääkinud.

Nad on otsinud ja leidnud parimaid lahendusi, et saavutada tasakaal tehnoloogiliste tõsiasjade, inimeste ootuste ja hirmude, loodushoiu ja veel kümnete aspektide vahel. Nad on loonud hulga eeldusi, et käivitada arendusprotsess.

Tahan siin ära märkida need inimesed, kes Pärnumaa arengusse on aastaid märkimisväärselt panustanud. Palun teil neid tänada ühe tubli aplausiga! Tänan.

Olgu see aplaus kõigile nendele Pärnumaa inimestele, kes just tihti ei jõua rambivalgusse ega ajalehtede esiküljele, kuid kelle panuseta ei elaks me sellises Eestis ega sellisel Pärnumaal, nagu me praegu tunneme.

Daamid ja härrad, mulle oli väga sümpaatne Pärnu Postimehe hoiak tänavu Pärnumaa aasta mõjukamate inimeste valikul. Tsiteerin siin meie maakonna lehe asjakohast juhtkirja: “Tundub, et maakonna elule tooniandjate puhul tuleb lähtuda hoopis lähiajal tehtust. Nii muutub mõjukate seltskond palju kirevamaks. Nende sekka mahub inimesi, kel pole poliitilist võimu ega pungil rahakotti, vaid missioon edendada siinset kultuurielu, sisemine soov seista oma kogukonna huvide eest või kes teevad tööd rohkem kui ametijuhendisse kirja pandud.”

Suur tänu selle mõtte eest! Selline suhtumine on meile kõigile eeskujuks, märkamaks endi hulgas neid inimesi, kes visalt ja innukalt teevad õiget asja siis ja sealgi, kus kedagi parasjagu vaatamas pole.

Hea pärnakas, meie ühise kodulinna ja tema juhtimise peale mõeldes tuleb meelde veel üks kangelastepaar ühest vanast loost.

Mäletate Suurt ja Väikest Peetrit ja nende leivakoti jagamise lugu? Eks ta ole ju tõsi, et Suur Peeter ongi väikesest suurem ja tugevam, küllap jõuab rohkem töödki teha, ent eks tema suu ja vats ole ka suuremad kui väikesel nimekaimul. Nii tundub, et Suure Peetri mõte võib omal moel õigegi olla ja väike võtku end veel enam koomale.

Aga ühel päeval saab Suur Peeter teada, et metsa taga elab Veel Suurem Peeter ja kaugel mere taga Kõige Suurem Peeter, kellel tema leivakotiga võib oma plaan olla. Äkki oleks siiski hea omada häid sõpru, olgu nad väiksemad ja vaesemad, kuid ometi abiks, et üheskoos kurja ilma vastu seista või helgemate päevade poole püüelda.

Nii näen ma Pärnu linna kogu Pärnumaa ja suuremagi regiooni arengu veduri – Eesti kolmanda kasvukeskusena. Suuremeelse ja hooliva, oma tarkust ja jõukust jagavana, aga mitte mingil juhul ei tohi Väikeste Peetrite suid sulgeda. Ilmselt mõistate, et ma räägin siinkohal meie maakonna omavalitsustest, osavaldadest kui kõige pisematest, nende häälest ja kõlapinnast.

Maalapsi käib linnas koolis ja linnamehi maal tööl. Pärnut väisavale turistile on kohalik kaubamärk nii promenaad ja rannaliiv kui Soomaa rabalaugas ja Kihnu kördis mootorratturmemmed.

Mida lihtsamaks ja selgemaks saavad piirid meie mõttes, mida rohkem oleme omavahel valmis jagama jõukust, tarkust, võimu ja vastutust, seda paremini läheb meil kõigil.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva! Elagu ja kestku vaba Eesti!

Tagasi üles