Nädalast jäi kõlama: Kriisiaeg kodusel rindel
Küsimusele, mis jääb nädalast kõlama, võiks ju vastata, et uus koroonaviirus, eriolukord Eestis. See oleks igati loogiline. Ometi on paljude Eesti ja Pärnumaa inimeste elus konkreetsest viirusest ja peaministri nõudmistest, Poola piiril tekkinud veokite järjekorrast hoopis akuutsem koduse elu korraldus.
Nii, koolilapsed jäävad koju. Tuleb leida võimalus neid juhendada-aidata. Ahah, mudilasi ei tohiks lasteaeda viia, jätame siis koju. Vanaema-vanaisa ei tohi kutsuda? Kontorisse enam ei pääse.
Kuidas tegemisi nii korraldada? Tubadest, laudadest, arvutitest ja lõppeks ka tähelepanust kipub puudu jääma.
Päev rahulikus kontoris tundub nüüd idüllina, mille järele tekib lausa igatsus. Aga kuigi tahaks, ei saa veel minna. Tuleb püsida kodus, muidu kurjast bioloogilisest olendist (viirust peetakse osa käsituste järgi elusolendiks) jagu ei saa.
Meenub hiljuti sotsiaalmeedias nähtud meem, mis sedastas, et meie esivanemail kästi minna sõtta ja nemad tegid seda, meilt nõutakse vaid kodus püsimist.