Vaikusajast sündinud looming ⟩ Johanna Roosi helid ja värsid

Pärnu-Jaagupis elav kultuurikorraldaja ja kirjanik Johanna Roos otsis üles kunagise Bandlabi (veebipõhine muusikaloomise programm) kasutaja ja hakkas eri helidega mängima. Sellest valmis pala “Õndsuse mets”. 

FOTO: Johanna Roos

Seisak kultuuris ei takista loomast: kirjutada luulet või romaani, pidada karantiinipäevikut, lindistada loodushääli, haarata näppu pintslit – olenemata sellest, kas olete kirjanik, kunstnik või muusik. Loominguprotsess on omamoodi teraapia ja ajaviide. Kultuurivaiksel ajal avaldame teoseid, et lugejadki neist osa saaks. Ootame karantiinist sündinud loomingut meiliaadressil kultuur@parnupostimees.ee.

Pärnu-Jaagupis elav kultuurikorraldaja ja kirjanik Johanna Roos tegi sel nädalal teoks ammuse unistuse, mis seni on kas ajapuuduse või oskamatuse taha kinni jäänud. Valmis lugu “The forest of bliss” (“Õndsuse mets”). Neiu otsis välja kunagise Bandlabi (veebipõhine muusikaloomise programm) kasutaja ja hakkas eri helidega mängima. “Kuniks valmis minu kõrvale küllalt neutraalne ja mõnusa olemusega lugu,” märkis Roos. “Inspiratsiooni saan ikka ja alati kirjandusest. Teost looma ajendas mind Jüri Üdi “Tiibadega raamat”. Selles raamatus on väga palju eri emotsioonidega luuletusi, mis kõik sulavad üheks, ja meelerahu on üks neist teguritest, mida maailm praegu otsib.”

“Õndsuse mets” on kui taustamuusika. Lugu ilmestab luuletus “Mõtted”, mis pärineb seeriast ”Kolme punkti poeesia”. 

Roos tõdes, et praegu, karantiinis, jagunevad mõtted kaheks: “Üks osa minust igatseb igapäevast töisust ehk kultuurikorraldust, teine naudib sajaga süllesadanud vaba aega, sest loomeprojektid, mis muidu pikkade kooli- ja tööpäevade tõttu edasi lükkusid, saavad nüüd reaalsuseks,” oli ta positiivne. 

Roos nentis, et sotsiaalsuse puudumine hullutab. See-eest annab aega tegelda lemmikajaviite, näiteks raamatukribamise, kunsti või muusikaga. “Lubasin endale, et kirjutan selle aastaga romaani valmis. Kodus istumine viib mind sellele unistusele lähemale,” rääkis ta.

"Mõtted..."

Päikesel on sillutatud rajad – kiired, mil tantsivad me kõige kaunimad mõtted. Mõtted, millest saavad rippaiad, mida mööda saab ronida taevasse.

Taevasse, kus põski paitavad päikesesoojad vahupilved.

Mõtted, mida saab armastada sama kergelt kui seebiveest mulli puhuda.

Mõtted, millest läeb õitsele tühermaa ja mille piirimail elutseb hiigelliblikate,

sini-kollasekirjude sisalike ja söödavate kärbseseente imedemaa.

Mõtted, mille tiivasirutus on lai kui kahe männipuu vahel ämblikuniit.

Mõtted, mis võililleseemnetena pilvelõhkujaid emmata püüavad.

Mõtted, kus on veiniroosades õites õunapuu ja kullatud tähedega põnevusromaan.

Mõtted, mille sillalt saab sukelduda mesimagusesse rohelise tee basseini.

Mõtted, millele kinnitub võrkkiik naudingute ja heade emotsioonide soos.

Mõtted, mille lühtril ripub hõberüüs härra mardikas.

Mõtted ...

Johanna Roos

Johanna Roos.

FOTO: Mailiis Ollino

Tagasi üles