Elu koduseinte vahel paneb proovile peresuhted, kannatajaks võivad jääda lapsed
/nginx/o/2020/04/04/13040691t1h9f9f.jpg)
Uus olukord, kus palju aega oleme kodus koos kallite pereliikmetega, on pannud meid tähele panema situatsioone, mida varem ei jõudnud märgata. Peame olema valmis muutma oma tavapäraseid harjumusi ja käitumisviise ja teineteisega arvestama. Nii tunneme ehk sagedamini muret enda või teiste perede laste pärast.
Enne kriisiolukorda veetsid pered palju aega kodunt eemal – lapsevanemad tööl, lapsed ja noored lasteaedades-koolides – ja ühist aega oli vähem. Praegune koosolemise aeg on kahtlemata suur väärtus ja paljud võtavadki seda hea võimalusena veeta senisest rohkem aega enda pereliikmetega. Kuid kahjuks pole see kõigile samamoodi meeldiv: tihe koosolemine, nii füüsiliselt kui vaimselt, ja pidev üksteise soovidega arvestamine paneb proovile nii mõnegi pere omavahelised suhted. Kannatajaks jäävad tihtipeale lapsed kui nõrgem pool.
Pingete kasvades võivad peredes puhkeda tülid ja halvemal juhul elatakse pinget välja füüsilise karistamisena. Lapsevanemad ei suuda enda tunnetega toime tulla ja olukorra juhtimine läheb käest. Jah, on mõistetav, et vanematelgi on keeruline. Samal ajal ei saada hakkama enda emotsioonidega ega jõuta lapsega kokkulepeteni. Kuidas jagada õppimist, kodus püsimist ja majapidamistöid? Kuidas nutvale väikelapsele selgitada juba mitmendat päeva järjest, miks ei saa praegu mänguväljakul mängida ega sõbraga koos olla, kuigi nii väga tahaks?
Isegi juhul, kui konflikt pole suunatud otseselt lapsele või noorele, näiteks vanemad tülitsevad omavahel või on halvemal juhul üksteise suhtes vägivaldsed, on riiu pealtnägemine või -kuulmine lapsele ikkagi traumeeriv ja teda kahjustav.
Millistel juhtudel pöörduda:
- naaberkorterist kostab täiskasvanute karjumist ja lapse nuttu;
- vanemad on pidevalt joobes ja peres on lapsed;
- laps/noor räägib, et teda karistatakse, lüüakse või lapse kehal on ebatavalised sinikad või muud karistamise jäljed;
- laps/noor räägib, et vanem karjub pidevalt tema peale, sõimab, kasutab ebasobivaid väljendeid;
- lapsel/noorel või vanemal on küsimusi, kuidas omavahelisi suhteid paremaks muuta;
- laps/noor käitub agressiivselt, ei suuda rahuneda;
- laps/noor käitub ennast kahjustavalt (nt lõikumine, endale haiget tegemine, ainete kasutamine);
- laps/noor teeb sotsiaalmeediasse pidevalt sünge sisuga postitusi.
Lapsevanem täiskasvanuna vastutab enda tunnete juhtimise ja kontrollimise ja kodusegi olukorra ohjamise eest. Kui üksi ei suuda või ei oska emotsioonidega toime tulla ega rahulikult kokkulepeteni jõuda, küsige abi. Kui vanem ise ei soovi või ei julge abi küsida, saame meie sõbra, naabri, sugulase, töökaaslase või õpetajana seda teha.
Igaühe kohus on anda teada lapsest, kelle heaolu on mingil moel ohustatud. Näiteks on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise (füüsiline, emotsionaalne või seksuaalne), tema hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes. Samuti vajab abi laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste heaolu.
Abivajavast lapsest saab teada anda, pöördudes linna või valla lastekaitsetöötaja poole või lasteabitelefoni 116 111 nõustajate poole.
Lasteabi 116 111 on ööpäevaringne üle-eestiline tasuta teenus, et teatada abivajavast lapsest või küsida nõu lastega seotud teemadel. Lasteabi poole saavad pöörduda nii lapsed kui täiskasvanud: lapsevanemad, sugulased, spetsialistid, naabrid, sõbrad, tuttavad, tähelepanelikud inimesed.
Lasteabitelefoni kontaktandmed:
- telefon 116 111
- e-post info@lasteabi.ee
- veebivestlus kodulehelt www.lasteabi.ee („Küsi abi“ või „Alusta vestlust“)
- lasteabi äpp (otsisõna „lasteabi“)