Johanna Roos: Kes paneb punkti? (1)

Johanna Roos
, kultuurikorraldaja
Copy
Johanna Roos on kodus istumisega lõpuks harjunud, igavus teda ei tülita.
Johanna Roos on kodus istumisega lõpuks harjunud, igavus teda ei tülita. Foto: Mailiis Ollino

Koroonakarantiin – sõna, millest maailmal ei olnud veel ligemale pool aastat tagasi aimugi. Traagika, mida ei osanud keegi karta. Koduseinte vahele raamitus ja palju ebavajalikke-sügavaid mõtteid iseendaga. Kätte on jõudnud mai, võrratult ilus kevad, kuid tunnen, et aasta 2020 võiks kohe lõppeda ja kõik tragöödiad kaasa pakkida. Et tsirkusekool sulgeks uksed, rong peatuks. Tahan maha!

Olen kodus istumisega lõpuks harjunud, igavus mind ei tülita. Rahu on mulle kui loomeinimesele isegi vaja. Siiski ei tule ükski kasulik asi tasuta. Olles festivalikorraldaja ja abiturient, maksan koduhotelli eest hingehinda: loovutan rahvusvaheliseks kujunema pidanud tänavafestivali ja kaua oodatud lõpuaktuse. Postkasti laekuvad küsimused festivali kohta, vastan: ma ei tea. Projektitaotlustes küsitakse kuupäevi. Kas sinna tahaks need kolm kurva tooniga sõna trükkida?

Mõte leida lõputunnistus postkastist ümbrikust tekitab hirmujudinaid. Ei mingit kleidisahinat, närveldamist Pärnu kontserdimaja palavas prožektorivalguses või armsate koolikaaslaste ja õpetajate embamist. Ei ärevaid pilke lavatagustes või sületäie lilledega poseerimist Fabergé’ kuju ees.

Kes tasub ärajäänud lõpuaktuse eest koolilõpetajatele? Kes hoolitseb selle eest, et kriisist ei taastutaks kultuuriinimeste arvelt?

Karantiin tekitab tunde, nagu jääkski paljudele olulistele asjadele punkt panemata. Tekib tahtmine otsida maailmalõpu kohvikut, millest laulab Tõnu Trubetsky.

Mõistan igati karantiini tähtsust ja neelan paljud halvad uudised alla, kuid üks mõte keerleb peas kogu aeg: kes paneb punkti? Kui koroona on meie uus reaalsus, siis kas tõesti on see väärt täielikku lõpmatuse tunnet? Kas lõpuaktust ei saa tõesti korraldada piiratud arvu saalisolijate ega kahe meetri reegliga?

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles