Hans Soll: Ikka ja jälle Sindi paisust

Hans Soll
, harrastuskalastaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hans Soll.
Hans Soll. Foto: Urmas Luik

Sindi paisu üle kolme aastakümne ulatuva epopöa lühikokkuvõte oleks meie armastatud klassiku A. H. Tammsaare metafoori kasutades niisugune: kärbseparve sumin s…. hunniku ümber.


1977. aastal valminud sovetliku gigantomaania nurisünnitis, mõttetu veetõke mittetoimiva kalatrepiga on tõkestanud 30 aastat kudekalade jõudmist paisust ülalpool olevatele ideaalsetele kudealadele.



Kahju


Kui K&H Moves AS Inseneribüroo, Urmas Nugin, OÜ Eesti Loodushoiu Keskus, MTÜ Merin ja AS KMH märgivad 2006. aasta ühisaruandes Pärnu jões kui Lääne-Eesti ainsas lõhe asurkonnas aastast taastootmist 1000-3000 (potentsiaalselt kuni 4000) laskujale, räägivad viimase aja kurjad kuuldused asurkonna hävingust. Sellele on kaasa aidanud paisualune ohjeldamatu akvalangi, salapüüniste ja elektriga röövpüük, mille tõkestamine on ebaefektiivne.



Aruanne ütleb kokkuvõttes, et Pärnu jõe väärtust kutselise kalapüügi seisukohast võib hinnata ligi 1,3 miljonile ja harrastusliku kalapüügi seisukohalt 1,1miljonile kroonile aastas.



Rändetee avamine võiks aga Pärnu jõe väärtust siirdekalade osas kutselise kalapüügi seisukohalt suureneda potentsiaalselt 6,8 miljoni kroonini, harrastusliku kalapüügi seisukohalt kuni 30,2 miljoni kroonini aastas. Seega on rändeteede tõkestatuse tõttu aastane kahju 35 miljonit krooni. Hindamata on jäänud rannikumerest jõkke kudema tõusvate poolsiirdeliste kalade (haug, särg, teib, säinas, latikas, koha, luts), samuti püsivalt jões elunevate kalade väärtus.



Taani firma Niras AS on 2001. aastal hinnanud Sindi paisu poolt vimmavarudele tekitatavat kahju 10 miljonile kroonile ning lõhe ja meriforelli varudele tekitatud kahju 14-140 miljonile kroonile aastas.



Tamm mõjutab tugevalt bioloogilist mitmekesisust tammist ülesvoolu, mis hõlmab Pärnu jõe 213 lisajõge kogupikkusega 25 587 kilomeetrit.



Plaanid ja ainult plaanid


Kümneid ja enam kordi on püütud seda loodusele tehtud kuritegu kõrvaldada: omandisuhte muutmisega, kui tamm kuulus 1. Detsembri nimelisele Sindi tekstiilivabrikule; keskkonnakaitseorganite jt probleemist puudutatute poole pöördumisega. Tulemusteta.



16. juuni 2000 tõotas pööret. Pärnu keskkonnateenistus organiseeris Taani-Eesti ühisprojekti “Kalade ränne Pärnu jões Sindi tammi juures” seminari.



Projekti lõppraport soovitas neljast võimalusest kalade ülespääsuks kõige radikaalsemat – tammi lammutamist. Teise, kuid mitte nii hea võimalusena pakuti uue, 495 meetri pikkuse voolukanali ehitamist jõe paremkaldale maksumusega 27 340 000 krooni.



Projekti järelevalvekomitee koosseisu kuulusid Toomas Padjus, Aavo Rahu ja Mati Mettus ning omanike ja huvigruppide esindajad Vambo Talu, Aadi Paju, Harald-Adam Velner.



Sõnavõttude ja arutelude põhjal jäädi teise võimaluse juurde põhjendusega, et see rahuldab enam kõigi osaliste, eriti Sindi linnavalitsuse ja elanike huve, kes hindasid paisu kui vaatamisväärsust ja ajaloolist ehitist.



Harrastuskalastajate Vladislav Korþetsi , Margus Sanglepa, Valdo ja Eerik Holteri sõnavõtud jäid tähelepanuta, nad ei soovinud paisu lammutamist kohe, vaid otsekohe.



Üheksa aastat on olnud küllalt pikk aeg asja vaagida. Nüüd on seminari esimene eelistus ja harrastuskalastajate seisukoht võitnud elujõu suurema hulga, s.o kalurite, harrastajate ja teiste hulgas.



Arutletakse nii, et pais on Sindi linnavalitsuses kultuuriajalooliseks mälestiseks tunnistatud ja sintlased peavad seda linna sümboliks. Miks mitte, ent väga paljude mittesintlaste meelest pole tegemist sümboliga selle positiivses, vaid halvustavas tähenduses. Halvustavas selles mõttes, et ühe kitsa grupi (toona vabriku, nüüd eraettevõtte) lühiajaliste huvide tulemusena loodud kolakat on muutunud ajas ja oludes loodusele kahjulik säilitada.



Mõte kutsuda turiste praeguses seisukorras vaateplatvormile veelangust imetlema on võrdne pakkumisega vaadata looduse surmatantsu paisu all.



Mida muudab omandisuhete muutus?



Vabriku erastamise järel oli paisu omanik AS Qualitex.



7. märtsil 2001 taotles jõe vasakkalda paisulähedase maa omanik vee erikasutusluba.



4. märtsil 2001 taotles AS Veejaam (AS Maru operaatorfirma) jõe paremkaldale vee erikasutusluba. Mõlemad väitsid, et on paisu omanikud.



4. mail 2001 nõudis keskkonnateenistus omapoolselt kirjalikku kokkulepet paisu omanikuga.



10. aprillil 2001 algatas Sindi linnavalitsus detailplaneeringu paisu piirkonna arendamiseks.



13. detsembril 2001 võõrandas AS Maru (AS Veejaama omanik) esindaja Heiki Laiverik AS Qualitexilt (esindaja Vydas Damalakas) paisu.



10. aprillil 2003 esitas AS Maru uue vee erikasutusloa taotluse. Sai selle loa kalatee tegemiseks ja hüdroenergia tootmiseks 13. juunini 2006.



21. juunil 2006 kaebas OÜ Articer keskkonnateenistuse kohtusse, sest see andis AS Marule vee erikasutusloa, eirates võrdse kohtlemise printsiipi.



Samal ajal esitas OÜ Aricer hagi AS Maruga kaasomandi õiguse saamiseks.



Septembris 2006 peatati OÜ Articeri hagimenetlus keskkonnateenistuse vastu.



Ringkonnakohus on kuuldavasti õiguse andnud AS Marule, ametlik teadaanne puudub.



Paisu ainuomanik oleks siis AS Maru, kohtuotsus keskkonnateenistuse suhtes on pooleli ja vee erikasutuse osas on kehtivus lahtine.



Siiski paistab tunneli lõpust valgus, sest põhimäärajateks võivad osutuda Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv 2000/60/EÜ ja loodusdirektiiv 1992/43/EÜ, mis näevad ette kalade rändeteede puhastamise tõketest, ka tähtajaliselt.



Pärnu jõgi on hoiuala, mille kaitse eesmärk on Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43EÜM I lisas nimetatud elupaigatüübi jõgede ja ojade kaitse, teises osas rea kalaliikide kaitse. Jõgi on hoiuala alates 19. maist 2007, enne seda ajutiste piirangutega Natura veekogu.



Praegu puuduvad seadus ja metoodika kahju sissenõudmiseks. Olgu öeldud, et nõukogude ajal maksis vabrik päris ilusa summa iga-aastast trahvi. Praegu ei maksa keegi midagi!



Kodanikualgatuslik idee


IRLi Pärnu klubiõhtul moodustasime survegrupi, kes lähtub demokraatia algtõest, et ei tohi kahjustada vähemuse huve, kuid ei tohi lasta vähemusel kahjustada ka enamuse huve. Seati ülesandeks kaasa aidata, et aastaid väldanud punnseisust ja sasipuntrast lahti saada.



Erakonnakaaslased ja laiendatud koosolekul liitunud erakonda mittekuulujad ei ole naiivsed – kõik nii lihtsalt ei lahene. Aga me ei ole käed rüpes istuvad lootusetud pessimistid. Tõke tuleb kõrvaldada ja Euroopa Liidu toetusfondi raha üritusse taotleda. Pärnu jõgi ja laht on vaja oma uhkes kalarikkuses taastada.



Julgen loota, et sellele aatelisele üritusele on palju kaasatulijaid: jõgikonna valdade omavalitsused, jõega piirnevate talude ja turismitalude peremehed, Pärnu kutselised kalurid ja loomulikult harrastuskalastajad. Ettevõtmine väärib küünlaid!



Meie 20 allkirjaga kiri saadeti 25. novembril Eesti Vabariigi keskkonnaministrile Jaanus Tammkivile.



Pöördumises kirjeldasime loodust kahjustava olukorra jätkumist, mitme ulatusliku kahju-uuringute projekti olemasolu, huvigruppide vastasseisu, tõsist nördimust.



Pöördumisele alla kirjutanud tunnevad tõsist muret planeeritud ettevõtmiste seiskumise pärast ja pöörduvad ministri poole järgmiste küsimustega:



1. Milliseid konkreetseid tegevusi näeb ministeerium ette Pärnu vesikonna avamiseks siirdekaladele?



2. Kas Eesti Vabariigi veemajandust käsitlevad eurodirektiivid sätestavad seatud eesmärkide täitmiseks mingeid konkreetseid kuupäevi? Millised võivad olla sanktsioonid, kui eesmärke täita ei suudeta?



3. Kas ministeerium on kaalunud Sindi tammi võõrandamist ja millisele seisukohale on jõutud?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles