Galerii ⟩ Vabrikulinn Sindi muinsused ootavad: küll raha, küll otstarvet

Sindis leidub tänavate viisi mälestisi. Kahe käe sõrmedest jääb puudu, et lugeda kokku hooned, mis jutustavad selle ajaloolise vabrikulinna lugu. Aga palju on ka maju, mille kohta tekib küsimus: miks see üldse kaitse all on, mida seal enam kaitsta? Peaasjalikult on need eramajad, mida on nii aeg kui inimesed vaatamata nõuetele endale sobivamate vahenditega kõpitsenud. Jättes algupärasest järele vaid aimduse.

Nii Tori vallaarhitekt Kristjan Kullerkan kui muinsuskaitseameti Pärnumaa nõunik Helle-Triin Hansumäe tõdevad, et kaitsealuste ehitiste register tuleks uue pilguga üle vaadata ja teha selles korrektiive. “Arvan, et ei peaks olema nii palju üksikmälestisi,” vastas Kullerkan küsimusele, kas kõik Sindi üle poolesaja mälestise väärivad seda nimetust. “Näiteks Raudtee tänava elamud. Selle tänava ääres ei ole oluline, milline see korter seest välja näeb või milline on tagahoov.”

Ajastutruuna soovitakse säilitada tänav ja majade välimus: hoonete maht ja fassaadil kasu­tatavad materjalid. Selle kõik ­tagaks Kullerkani meelest ka see, kui määrata tänav miljööväärtuslikuks alaks.

Enamik Sindi ehitismälestisi on registrisse kantud nõukogude ajal. Muudatusteni ei jõuta aga niipea. Muinsuskaitseamet asub alles mälestiste nimekirja üle­vaatamist ette valmistama, selleni jõutakse Hansumäe hinnangul paari aasta jooksul.

Sindi ajaloolise miljöö loovad suuresti tekstiilivabrikuaegsed muinsuskaitsealused elumajad, muuseumihoone, vabriku kellatorn ja vanad raudteehooned. Täielikult Tori vallavalitsusele kuuluvad kõigist sealsetest ehitismälestistest 14. Ülejäänud on eraomandis või valla kaasomandis.