Sisukord
Kultuur
Postimees

Linnaorkestrandid panid kokku brassansambli

3 min lugemist
Brassansambel sündis Chris Sommeri ideest ja kolme mehe sõprusest. FOTO: Carine Isand

Pärnu linnaorkestri suvemuusika sari toob juuli vältel kuulajateni südasuviselt kirjud promenaadikontserdid, kus esitusele tuleb nii klassika, džäss- kui popmuusika. Homme astub ranna kõlakoja lavale orkestri brassansambel, kus musitseerivad koos Chris Sommer (trompet), Karl Vakker (trompet), Mattias Vihmann (metsasarv), Teno Kongi (tromboon), Enri Remmelgas (tuuba) ja Olav Kund (löökpillid).

Rahvale prii sissepääsuga kontserdil “Jazz’n’brass” tuuakse kuulajateni heal tasemel vaskpillimuusikat, põhiosa kavast moodustavad džäss- ja barokkmuusika ning seaded sümfoonilistest lühivormidest.

Keset tihedat proovigraafikut istusime kolme orkestrandiga maha ja vestlesime nii nende muusikuteest kui ka saabuvast kontserdist lähemalt. Trompetist Vakker (61) on linnaorkestri palgal juba 23 aastat. Tema nooremad kolleegid, trompetist Chris Sommer (29) ja metsasarvemängija Mattias Vihmann (29) viimased kaks aastat.

Miks olete valinud klassikalise muusiku tee?

Vihmann: Mu ema lõpetas Tallinna muusikakeskkooli klaveri erialal ja suunas mind sama rada käima. Ühel päeval sattus aga juhuse kombel metsasarv minu kätte ja siin ma nüüd olen.

Sommer: Esimesed muusikalised kokkupuuted olid mul juba väga noorena, kuulates ema tšellot või isa metsasarve harjutamas. Eredalt on meeles, kuidas umbes viieaastaselt isa metsasarvega proovisin kaasa mängida Frank Sinatra lauludele.

Käisin lapsena koos õega tihti Pärnu linnaorkestri proovides ja kontsertidel, kuna meie ema-isa (Heli ja Arvi Sommer, toim) mängisid seal pilli ja võtsid meid kaasa.

Pärnu muusikakooli läksin seitsmeaastaselt klaverit õppima, õpetajaks Toivo Traks. 11aastaselt suunas isa mind oma hea sõbra Margus Allmanni juurde, kes arvas, et mulle võiks trompet sobida hästi lisapilliks, ning andis mulle koju kaasa vana ja mõlkis Tšehhi trompeti. Aja jooksul sai mulle selgeks, et trompet paelub mind instrumendina rohkem kui klaver.

Vakker: Olen oma muusikutee jooksul viljelnud eri žanreid, kuid kõige mugavamalt tunnen ennast just klassikalise muusika vallas. Seepärast valisingi klassikalise muusiku elu­kutse ja olen sellele truuks jäänud.

Pärnu linnaorkester harjutamas, paremal Karl Vakker. FOTO: Carine Isand

Millistes koosseisudes olete veel mänginud ja milline on olnud kokkupuude teiste muusikastiilidega?

Vakker: Töötan ka Vanemuise sümfooniaorkestris. Tartus on tulnud mängida oopereid, ballette, sümfoonilist muusikat, aga muusikale ja operettegi. Olen olnud rokk- ja bigbändide liige.

Vihmann: Töötan Eesti riiklikus sümfooniaorkestris (ERSO) 2014. aastast. Olen mänginud Järvi akadeemia noorte sümfooniaorkestris, Tallinna kammerorkestris ja Turu filharmooniaorkestris. Kuulun veel vaskpillikvinteti Bright Brass koosseisu – see viljeleb klassika kõrval džässmuusikat.

Sommer: Töötan rahvusooperis Estonia 2011. aastast. Viimastel aastatel olen mänginud ERSOs, Balti noorte filharmooniaorkestris, Läti riiklikus sümfooniaorkestris, Tallinna kammer- ja Vanemuise sümfooniaorkestris. Huvitun väga džässmuusikast ja seoses sellega olen koostööd teinud Toivo ­Undi džässbändiga, EMTA bigbändiga, New Wind Jazz Orchestraga. ­2016. aastal asutasin koos heade kolleegidega vaskpillikvinteti Bright Brass.

Millised on olnud teie muusikutee suurimad raskused ja rõõmud?

Vakker: Raskusi eriti ei ole, rõõmu on ikka rohkem.

Vihmann: Emotsionaalsed Ameerika mäed. Kõige edukamad kontserdid on alati olnud need, kus peale esitust tunnen täielikku tühjust, sest olen andnud endast kõik.

Sommer: Suurim rõõm on ikka see, kui oled laval ja saad oma instrumendiga publikule eri emotsioone pakkuda.

Mattias Vihmann mängib metsasarve. FOTO: Carine Isand

Millest sai alguse mõte teha linnaorkestri brassansambliga kontsert?

Vakker: Idee tuli ennekõike Chrisilt. Repertuaar tundus huvipakkuv.

Sommer: Mõte vaskpillidega kontsert teha tekkis kevadise eriolukorra ajal, mil jätkasime tööd väiksemates koosseisudes. Brassansambel tundus kohe väga hea mõte.

Kuigi oleme peamiselt kõik klassikalised muusikud, arvasime, et suvel oleks võib-olla vahelduseks hea esitada natuke džässilikum kava. Meile oli väga oluline, et teosed pakuksid igale mängijale võimalust näidata oma musikaalset võimet ja nõnda sai repertuaar mitmekesine.

Vihmann: Eks see saanud suuresti alguse ka sõprusest. Leiame ansamblis omavahel väga kergesti ühise keele. Anname üksteisele muusikalist nõu ja nii me koos areneme.

Sommer: Nii ta on. Ja kuna Pärnu linnaorkestris pole ei tuuba- ega tromboonimängijat palgal, oleme selleks kontserdiks kutsunud appi veel Enri Remmelga ja Teno Kongi. Mõlemad on suurepärased noored muusikud.

Enri läks juba väga noorelt Pärnust Tallinna õppima ja lõpetab praegu Eesti muusika- ja teatriakadeemias magistriõpinguid. Teno aga mängib peale trombooni suurepäraselt trompetit, tuubat ja klaverit, dirigeerib orkestreid ja on õpetaja Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis.

Mismoodi teid muusika kõnetab?

Vihmann: Öeldakse, et pilli saad õppida harjutusruumis, muusikat väljaspool harjutusruumi. Muusika on kõik see, mida elus koged. Muusika kaudu on võimalik väljendada oma aru­saamist elust, kuidas maailma näed ja tajud. See on väga intiimne asi, mida jagada.

(Kolleegid nõustuvad, noogutades mõtlikult.)

Seotud lood
07.07.2020 09.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto