Sisukord
Elu
Paberleht

Paavo Järvi: Olen surmväsinud, aga jube õnnelik

11 min lugemist
“Vali alati välja need inimesed, kellel tõesti on potentsiaali. See on minu moto,” lausub Paavo Järvi. FOTO: Kaupo Kikkas

Maailmamainega dirigent Paavo Järvi on juba harjunud, et igal aastal pärast Pärnu muusikafestivali magab ta nädal jutti. Parasjagu nii kaua, kui keha vajab, ­ilma et keegi segaks. Äratuskellata.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Fakt on see, et festivali ajal uneaega eriti ei jää, ei Järvil ega muusikutel, sest iga vaba hetk kasutatakse ära suhtlemiseks.

Hullumeelne tempo tegelikult meeldib talle, peaasi, et nähtud vaev ja valatud higi läheks asja ette. Ja Pärnus läheb. Lemmiknädal siinses kontserdimajas, mida Järvi igal aastal väga ootab, päädib alati kuuma sauna ja vettesulpsamisega Kirbul. Sadagu või rahet. “Siis ma olen surmväsinud, aga jube õnnelik,” kirjeldab ta ­seda tunnet.

Nüüd, mil juubelifestival seljataga, vestlesime Järviga Pärnust kui võimalikust tulevasest Euroopa kultuuripealinnast ja muustki.

Tänavust muusikapidu iseloomustas kõige paremini korraldusmeeskonna juhi Kristjan Halliku huumoriga öeldud lause: võib-olla oligi nii ette nähtud, et tähistame klassikalise muusika festivalide 50 aasta juubelit 50 protsendi publikuga. Samuti mängisid koroona pärast harilikust suuremat rolli Eesti oma muusikud. Sai festival seetõttu vähem särav või kõlas festivaliorkester teisiti, et napimalt oli kohal välismaiseid tippe?

Paljud nendest eestlastest, kes siin mängisid, on meie pere liikmed. Ma ei räägi Järvidest, vaid sellest, et nad on igal aastal kaasa teinud, mõni juba kümme aastat. Nii et, nad on kõik erakordselt kõrge tasemega muusikud niikuinii. Mängustiil, koosmängimise oskus ja hingamine – see on aegade jooksul juba nii arenenud. Mina küll ei saanud vahest aru.

31.07.2020 04.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto