Sisukord
Elu
Paberleht

Lind, kes lendab Kuule ja tagasi

3 min lugemist
Kivil kössitavat randtiiru põrnitsedes hakkavad silma tema üleni punane nokk ja jalad, aga ka nokani ulatuv must pealagi. FOTO: Karl Adami

Suvisel ajal inim­tühjal kivimürakatega üle puistatud rannal jalutades või liivaribal jalga puhates silmab heledaid sihvakaid tiivulisi, kes nokaga aina veepiiri sihivad ja sealt pisemaid kalu välja sakutavad, lastes aeg-ajalt kuuldavale valju kriiske.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuigi olen randtiire näinud kümneid, kui mitte sadu kordi ja tegu pole ka väga pelglike lindudega, pole ma neid kaameratoruga just eriti palju sihtinud. Saagijahil toimetavaid randtiire võibki vaatlema jääda, kõrvus kohisemas merelained. Kivil kössitavat randtiiru põrnitsedes hakkavad silma tema üleni punane nokk ja jalad, aga ka nokani ulatuv must pealagi. Ülejäänud sulerüüst leiab nii halli kui valget. Tagasihoidliku välimusega randtiir on üsna sarnane jõgitiiruga, kelle nokaotsal võib leiduda pisut musta. Hea eristustunnus on häälitsus: jõgitiiru hoiatushüüd on kahesilbiline ja venitatud langeva lõpuga “krii-äär”, randtiirul aga ühel kõrgusel “kriiää”.

Randtiir jõuab meile alates aprilli lõpust ja viimaseid linde võib vee kohal silmata septembris. See pea hakisuurune harkis sabaga lind võtab teekonna meile ette üksnes pesitsemiseks. Ta on maailmarändur, tehes silmad ette kõikidele sulelistele. Randtiirud lendavad valdavalt pärituult ja peatuvad toitumiseks ookeani toidurikkamates piirkondades – nad rändavad optimaalselt.

21.08.2020 25.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto