Euroopa võlakriis on küllalt teenimatult jäänud Eesti meediapildis viimastel nädalatel tagaplaanile. Selle põhjus pole aga olukorra paranemine või pikk pühadeperiood, pigem segaduse püsimine kriisi lahendamise suhtes.
Kadri Simson: Võlakriis võib muuta Euroopa liitriigiks
/nginx/o/2016/10/24/5998857t1hbe45.jpg)
19. jaanuar 2012, 10:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kriisi on alahinnatud
Praegu on keskendutud pikaajaliste lahenduste otsimisele ja lühiperspektiivis püsib euroala stabiilsus väga õhukesel jääl. Nii nagu 1930. aastate majanduskriisis pendeldati kahe vahel, pole praegugi Euroopas ühtset filosoofilist arusaama, kas probleemi lahendamiseks tuleks majandust ja töökohtade loomist ergutada või vastupidi, asuda karmi kärpimispoliitika kursile.
Õige lahenduse leidmise teebki eriti keeruliseks päevadega muutuv olukord, kus võlakirjade intressid käivad justkui kiigel üles-alla ja riikide krediidireitinguid üha kärbitakse. Euroopa tippkohtumistele-kriisiistungitele pole rahvusvahelised finantsagentuurid samuti andnud just kõige kõrgemat hinnangut.
Detsembri keskpaiku toimus Keskerakonna algatusel riigikogus riikliku tähtsusega arutelu Euroopa võlakriisi ja selle mõju üle Eestile.
Arutelul esinenud pankur ja majandusekspert Indrek Neivelt rõhutas, et otsustajad on kriisi alahinnanud ja kui samasugune trend jätkub, tekivad peagi probleemid Saksa- ja Prantsusmaaga. Samuti märkis ta, et Euroopa elatustase kipub tulevikus langema ja paratamatult liigub otsustusõigus liikmesriikidelt liidu keskmesse.
Otsustusõiguse, eelkõige finantsküsimusi puudutava otsustusõiguse tsentraliseerimine tähendab lihtsustatult seda, et Euroopa Liidu riigid peavad olema valmis ühiseks maksupoliitikaks ja eelarveks.
See, et Eesti on pea piinliku täpsusega kõiki seatud kriteeriume täitnud, ei mängi siis enam rolli. Meist kordi jõukamate ja nõrga eelarvedistsipliiniga riikide ohjes hoidmiseks ja euro püsimajäämise tagamiseks vajab EL keskset juhtimist. Just see süsteem aitaks Brüsselil hoida liikmesriikide kulutustel silma peal. Kas oleme selleks aga valmis?
Me ei ühinenud liitriigiga
Paratamatult andis Eesti ELiga ühinedes osa oma otsustusõigusest ja iseseisvusest ära. Aga me ei liitunud liitriigiga. Sellise otsusega ei saa peaminister nõustuda, isegi kui argument on, et “muud ei jää üle”. See otsus vajab uut referendumit.
Liitriigi poole liikumisel saab üha olulisemaks ELi roll liikmesriikide maksupoliitikas. See muudaks märgatavalt meiegi maksukeskkonda ja probleemkohaks saab kindlasti niinimetatud klassikalise ettevõtte tulumaksu puudumine Eestis.
Märgilise tähtsusega on Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy hiljutine kiri ELi ülemkogu eesistujale Herman Van Rompuyle: selles soovitatakse liidus kehtestada ühtne ettevõtte tulumaks.
Euroopa foonil tuleb Eestil varem või hiljem üle vaadata teisedki maksulahendused, sealhulgas hoolega otsa vaadata astmelise tulumaksu kehtestamise süsteemile. Praegu tehakse kingitus vaid kõige jõukamatele ja väiksema sissetulekuga inimesi koormatakse neile üle jõu käivate maksudega.
Tarbimismaksude pidev tõus ja tulumaksu langus üha süvendavad seda olukorda. Samuti leian, et Eesti valitsus peab loobuma kaksikmoraaliga suhtumisest Euroopasse, mille vale poliitikat ollakse valmis kiirlahendustega oma eelarve rahaga kinni maksma, aga häid ja õiglasi lahendusi keeldutakse Euroopast üle võtmast.
Palju küsimärke
Paljud majandusteadlased ja pangandustegelased hoiatavad 2012. aasta suhtes. Leitakse, et majandusseis nii Euroopas kui kogu maailmas võib minna veel keerulisemaks. Peale majanduskriisi seisab Euroopa aga silmitsi poliitilise kriisiga, sest just edukas majandus on riike ühise rindena koondanud.
Nüüd, kui majandusel läheb kehvemini, tekivad üha kergemini erimeelsused poliitilisel tasandil. 2012. aastal on Euroopa kohal palju küsimärke.
Kas rahutused Kreekas viivad kodusõjani? Mis saab suure Itaalia majandusest, milleks abiraha enam ei jagu? Mida toob endaga kaasa Suurbritannia veto uue finantsleppe suhtes?
Seesugused vastust vajavad küsimused, eurooplaste langev elukvaliteet ja ebakindlus tuleviku suhtes nõuavad ELi juhtidelt paratamatult senisest jõulisemaid otsuseid ja poliitikat.
Ühine, Brüsselist kontrollitav maksupoliitika ja eelarve on tõenäoliselt esimene samm Euroopa muutumisel liitriigiks. See muutumine võib olla kaalukeel, kas EL ja eurotsoon jäävad ellu.