Vaegkuulja ei vaja tööandjalt erikohtlemist

MTÜ Integratsiooni Ühiskondliku Algatuskeskuse ja Eesti kurtide liiduga koostööd tegeva Rimi Eesti kauplustes töötab ligemale poolsada puudega inimest. Ly Kukk (vasakul) ja Triin Vilgats kuuluvad Rimi Pärnu kollektiivi. Foto: Ants Liigus

Pärnu Rimis töötavad kolm kuulmispuudega naist ei ole kauplusekülastajate silme eest peidetud lattu lappi lükkama või terasid sõkaldest eraldama, vaid kõik nad töötavad võrdsena võrdsete seas müügisaalis.

Ly Kukk kannab hoolt selle eest, et puu- ja juurviljade osakonnas oleksid kastid ja riiulid alati värske kaubaga varustatud. Alles esmaspäeval Rimi punase fliisi selga tõmmanud ja “õpilase” nimesildi kaela riputanud Triin Vilgats aga kannab sama asja eest hoolt kuivainete osakonnas. Ning selle, mis neil kõrvakuulmisest vajaka jääb, teevad kolm naist kuhjaga tasa oma kärmete käte ja eelkõige tugeva teotahtega.

Tublid ja töökad

“Esimene päev oli keeruline: kõik need kaubad ja riiulid ja … Aga teised aitasid ja juhendasid ning nüüd läheb iga päevaga järjest paremini,” ütleb Triin viipekeele tõlgi vahendusel.

Töö edenemist iga päevaga aina paremini näitab seegi, et lühikese ajaga on vastsed töötajad auga ära teeninud nii kauplusejuhataja Sirje Kõlvarti heakskiidu kui ülejäänud kolleegide lugupidamise. Näiteks, ilma et talt seda küsitudki oleks, tõttab Rimi infoleti neiu, kuuldes, et lehemehed on tulnud tema kuulmispuudega kolleegidest lugu tegema, kinnitama: kõik kolm on väga tublid ja toredad.

Ja ega neilt midagi vähemat eeldata. Kõlvarti kinnitusel suhtutakse vaegkuuljatesse samuti nagu muudesse töötajatesse ja mingid topeltstandardid või eri palgamäär ei tule kõne allagi.

Muidugi, näiteks alkoholiletti, kus inimeste nõustamist rohkem, või kassasse vaegkuuljaid tööle panna ei saa. Kuid mujale küll: ei ole ju vaja kuulata, mis melonil või kommipakil enda riiulisse asetamise kohta öelda on.

Teinekord, ilmselt isiklikust murest ja inimlikust hoolivusest, on Kõlvart uued kolleegid müügisaalist üles otsinud ja küsinud, kuidas neil läheb. “Küsinud” tähendab selles kontekstis seda, et ta on kirjutanud oma küsimuse paberilehele. “Ja siis nad näitavad mulle, et “voh nii”,” ajab Kõlvart naeratades pöidla püsti.

Kirjalikku suhtlusvormi kasutab Vilgats ka oma ametikaaslastega kommunikeerumiseks. Selle tarvis on tal igaks juhuks alati pastakas, veel parem kaks taskus. Küsimuse peale, kas märkmik samuti, neiu muigab ja tunnistab siis, et märkmiku asemel kasutab ta kaubapakkepaberist rebitud tükke.

Mis aga puutub Kukke, siis tema – erinevalt Vilgatsist – kuuleb mingil määral ja sellest tulenevalt ka räägib. Võib-olla pisut aeglaselt, aga arusaadavalt. Talle kohe meeldib rääkida.

Vajadusel saavad nii Kukk, Vilgats kui nende kõige kauem Rimis töötanud kuulmispuudega kolleeg Anne Kauniste omale käepärast suhtlusviisi kasutades hakkama klientidegagi, kui nood nende poole mõne küsimusega pöörduvad. Ja kui ei saa, võivad nad alati mõne kolleegi appi viibata.

Inimene on inimene

Muidugi ei ole Rimi saalitöötaja koht naiste unistuste tipp. Ent kui kõik hakkaksid selleks, kelleks nad lapsepõlves saada ihkasid, oleks iga kolmas tänaval vastutulija kas kosmonaut või juuksur.

Vilgats näiteks unistas väikse tüdrukuna eesti keele õpetaja elukutsest. Kukk jällegi nägi end tulevikus, pintsel käes, molberti taga seismas. Ometi on mõlemad siirad, kui nad Kõlvartile pöialt viibutades kinnitavad, et kõik on väga hästi.

Varem õmblejana töötanud naised kinnitavad, et nende praeguses ametis on parim see, et saab tublisti liikuda. “Nii hoiab head rühti ja figuuri,” ütles Kukk välja nüansi, mis oluline enamikule naistest. Kuulmispuudega või mitte, inimene on inimene.