Volkswagen Beetle’i ehk legendaarse Põrnika uusim mudel on seksikalt kaunis, seest suurem kui väljast, varustuselt luksuslik ja vaid ühe, see-eest paljudele võimalikele ostjatele olulise puudusega.
Igivanast Põrnikast sai luksuslik padakonn
22. jaanuar 2012, 09:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ju ütlen ära sellegi, aga esmalt teeks austusest Põrnika kui nähtuse vastu lühiekskursi ajalukku.
Tagamootori ja tagaveoga Põrnika tegi omal ajal Adolf Hitleri palvel valmis Ferdinand Porsche. Algas erakordne edulugu, sest Põrnikat ehk VW Beetle’it toodeti sisuliselt muutumatult ühtejutti 65 aastat (1938–2003). Põrnikaid tehti üle 21 miljoni ja sellele numbrile pole maailma autoajaloos kellelgi midagi vastu panna.
Viimati pandi seda vana Põrnikat kokku Volkswageni Mehhiko tehases, kus nägi 1997. aastal ilmavalgust vahepealne New Beetle ja kust veetakse üle ookeani seda kõige uuemat 2012. aasta variantigi, millest allpool juttu tuleb.
Tänapäeva auto klassika sugemetega
Tasub tähele panna, et päris klassikast on alles vaid auto esiotsa välimuse voolujoon. Tagapoole välisjoon on küll endiselt seksikate puusade ehk väljaulatuvate rattakoobastega, aga kuplilt pigem Porsche kui Põrnikas. Ilmselt kummarduseks Ferdinand Porschele.
Suuresti erineb Beetle 2012 ka New Beetle’ist, olles sellest veel kaheksa sentimeetrit laiem ja 15 pikem. Ta on ehitatud samale platvormile mis Audi Q3, VW Jetta, Škoda Octavia või Seat Leon, olemata seega mingi neljarattaline võrr. Samal ajal on 2012. aasta variant eelmisest varustusastet silmas pidades isegi terakese odavam.
Nii pakutakse uue Beetle’i teist põlvkonda 17 781 euro eest ja sellega on kaasas näiteks vihmaandur, kliimaseade, tipp-topp turvavarustus, isetumenev tahavaatepeegel, vargusvastane alarmsüsteem salongisiseste liikumisanduritega, ABS-, ASR-, EDL- ja EDTC-abilised, eesmised udutuled koos fikseeritud pöördetuledega.
Seega, vanast põrisevast õhkjahutusega Põrnikast, milles talvel tuli sõita, kindad käes ja karvamüts peas, aga mis see-eest retrona vaadates oli šikilt stiilne, on tehtud tänapäevane auto. Oli see hea või halb mõte, sõltub vaataja silmast ja kasutaja soovist.
Sõidumõnule etteheiteid ei ole
Esmamulje uusimasse Põrnikasse istudes on vahva. Puutud ukselinki, tuleb raamita aknaklaas nõksti! keretihendeist alla. Istud sisse, klaas nõksab pessa tagasi ja saad järgmise üllatuse osaliseks: kas tõesti on see esimene auto, kus 185 sentimeetrit pikk mees istet tagaseisust ettepoole peab nihutama, et jalad pedaalideni ulatuks?
Keerad võtit – ei midagi. Ah jaa, uutel autodel tuleb sidurgi alla vajutada, et algaja või lohakas garaažiseina ei rammiks.
Annad vaikselt minna ja imestad, ega õmblusmasinas istu: nii vaikse surinaga käib 1,2-liitrine mootor. Ja veab kenasti särtsakalt nii madalate käikudega linnaliikluses kui turbo toel möödasõidul ja maanteel kiirusel, mille tuvastamisel mundris onud kindla peale pabereid täitma hakkavad.
Metsatee ja veidi treppis kruusatee näitasid, et Beetle’i vedrustus on optimaalne ja auto pole üle- ega alajuhitav. Rõõmsa näoga padakonnana püsib ta hästi teel ja kannatab mõistliku käsitamise piires libedat. Kui miski veidi üllatas, siis see, et väikese mootorimahuga suhteliselt kerge auto kütust unistuslikult vähe ei küsinudki, ikka linnas/maanteel keskmiselt üle kuue liitri bensiini 100-le.
Aga – sõita on mõnus. Nagu Golfi, Mazda 6, Ford Focusega, kui laia jutiga võrdlust tõmmata.
Kui esimene ähm üle läheb …
Siis enam imestavaid-kadestavaid pilte ei märka, saad pihta muule. Näiteks sellele, et kaheukselise auto esiistme turvavööni annab päris pikalt küünitada. Järgmisena märkad, et suuremaid panipaiku on vaid üks – kaassõitja põlvede ees, väikseid mitu, aga näiteks ukse võrktaskud tunduvad nadivõitu ja kiiskava esipaneeli taga kaassõitja ees karpi ei olegi. Retrost, mida kramplikult üritab järgida Beetle’i lähim rivaal Mini, ei ole salongis midagi, kui seda just näidikuploki ümmarguste sihverplaatide juures mitte aimata.
Ja mis see üks puudus siis on?
Ärgu võetagu eelöeldut kriitikana, iriseja võib ju otsida legendaarset lillevaasi, aga ajad on muutunud, meie vajadused ja me autod koos nendega ning uusima Põrnika sisu on maitsekas ja luksuslik. Ei ta kobise sõidul kusagilt, jätab disainilt kalli mulje, kõik on käepärane ja olemas.
Minimalismist ja kokkuhoiust see salong küll ei lõhna, pisikese ja odava “rahvavaguni” (Volkswagen tõlkes) kontseptsiooni ei kuulu.
Tagaistme olematus. Esiteks on see lausa auto passis iste kahele, mitte kolmele. Ja teiseks mahub sinna normaalsete eestlaste puhul esiistmel vaid liliput, parimal juhul päkapikk. Või päkapikk rooli taga ja eestlane taga. Või päkapikk nii ees kui taga …
Aga miinusel (ja toonitan: ainsal!) on plussid kõrvalt võtta: uusima Põrnika niigi ootamatult suur ja laialt avanev pagasiruum muutub lausa pisikaubikuks, kui need tagaistmed, kuhu nagunii väga istuma ei mahu, alla lasta.
Autode kohta ei saa öelda, et see on hea ja too mitte. Üks vajab odavat autot, teine ökonoomset, kolmas vastupidavat, neljas silmatorkavat, viies maastikku läbivat, kuues pikaks sõiduks sobivat, seitsmes mahukat, kaheksas tingimata punast. Igal ostjal on ise soovid nagu igal autol oma funktsioonid.
Kellele võiks sobida uusim Põrnikas? Usutavasti võiks see olla maksimaalselt kaheliikmelise linnakorteris elava pere auto. Või suurema pere teine või kolmas sõiduriist. Aga miks mitte teenida ja kaunistada mõnda üksikut daami. Pilgud saadaksid teda veel igatsevamalt.
VW Beetle
Pikkus/laius/kõrgus: 4278/1808/1486 mm
Mootor: 1197 cm3 TSI bensiin
Võimsus: 77 kw / 105 hj
Pöördemoment: 175 Nm / 1550-4100 p/min
Käigukast: kuuekäiguline manuaal
Tühimass: 1274 kg
Kandevõime: 481 kg
Tippkiirus: 180 km/h
0-100 km/h: 10,9 sekundit
Kütusekulu linnas/maanteel/keskmine: 7,6/5,0/5,9 liitrit 100 km kohta
Pagasiruum: 290 l, istmed all 550 l
Hinnang
Välimus: 5
Interjöör: 4
Varustus: 5+
Sõidumugavus: 4
Hind: 4