Kõlas esimene laanepüüvile

Kuusk tagab laanepüüle nii varjekoha kui pakub sobivat mikrokliimat. Foto: Karl Adami

Veebruari viimased ja märtsi esimesed päevad on möödunud kevadiselt. Päikesepaistelised ilmad on suisa kutsunud välja ja kuna lumevaip on kadunud, annab nüüd liikuda sealgi, kus varem ajas suuskade või räätsadeta kulgemine võhmale. Ka mind pani üks sääraseid päevi teelt metsatukka põikama. Suur ja võimas musträhn tagus männil juba pesaõõnsust, kuid mind nähes tuhises ta oskuslikult läbi metsa kaugustesse.

Küllap saab musträhn alustatut jätkata ja ma ei hirmutanud teda ülemäära. Kuuskedel ja kaskedel toimetanud porrgi näis juba pesapaika otsivat. Märganud mind, tegi ta muidugi näo, et otsib toitu, kuid kui olin peaaegu jõudnud selja keerata, ronis lahtise puukoore vahele. Just nii- sugustesse paikadesse meeldib porrile pesa meisterdada ja talvel öömajale jääda. Endamisi mõlgutasin, et küllap nad ikka praegu pesitsema ei hakka, vaid üksnes vaatavad koha üle ja panevad paika territooriumi.