Vabrik julgustab pärnakaid Eesti disaini tarbima

Karen Aidla ja Tarmo Veesaare viis nišipoe Vabrik loomiseni kirg kodumaise tarbe- ja moekunsti vastu. Foto: Urmas Luik

Kauplus Vabrik on vististi ainuke pood Pärnus, kus müügisaalis ilutseb täiesti töötav WC-pott. Vabrik ei müü tegelikult sugugi sanitaarseadmeid, vaid omamaist disaini alates ehetest kuni seinakellade ja graafikani.

Eheda Eesti tarbe- ja moekunsti austajatena otsustas kunstnikepaar Karen Aidla ja Tarmo Veesaar tuua Eesti loomeinimeste kätetöö Pärnusse ning nõnda sündis kauplus-ateljee Vabrik.

Aga neile, keda hakkas vaevama küsimus, mida teeb tualettpott kesk kunstiäri, olgu selgitatud, et pott täidabki siin oma sihipärast otstarvet.

Vabriku omanikud, pärnakas Aidla ja Tõrvast pärit Veesaar, kohtusid Tartu kunstikoolis, kus mõlemad õppisid kunstilise kujundamise erialal.

Kool läbi, seati end sisse Pärnus, kus kahe aasta eest sündis perre tütar Meeta Monali.

Pood kui kunstisaal

Loomingulisel erialal suvepealinnas tööd leida pole kerge olnud, tunnistavad Aidla ja Veesaar. Juhuotsi siiski pisut jagub. Tartus mitmekülgse kunstihariduse saanud Veesaar on muu hulgas kujundanud reklaamtrükiseid ja illustratsioone. Aidlal aga mõlgub mõttes oma kaubamärgi asutamine ning selle alt vineerist ehetekollektsiooni, T-särkide ja postkaartidega väljatulek.

Et aga püsivat ja tulusat erialast sissetulekuallikat on Pärnus keeruline leida, jõuti arusaamisele, et parem juba ise midagi ette võtta ja endale tööd pakkuda. Nii avati Rüütlis kauplus Vabrik. Ärile pani nime Veesaar, õmblusmasinakujulise logo kujundas poele Aidla.

Püüu kõrval endale töökoht luua kannustas noori ilmselge kirg Eesti disainerite loomingu vastu. “Kuna me jumaldame originaalseid ja lahedaid asju, tuli varem nende ostmiseks Tallinnasse või Tartusse sõita, aga meie leidsime, et võiks ju kohapealgi ostuvõimalus olla,” sõnab Veesaar.

Peale selle altruistlik soov aidata Eesti kunstnikel oma loomet turustada. Pärnut väisav Soome või Saksa turist võiks ju viia siit kaasa midagi kohalikku, selmet kergendada kukrut Rüütli tänava ärides tundmatut päritolu vidinaid ostes.

Miks mitte võtta Eestist mäletuseks kaasa Pavel Sidorenko Melodija vinüülplaadist valmistatud seinakell, Oot-Oot Disaini disainer Marko Ala lamp või Liina Steini “Kamasuutra” asendeid kujutavad kõrvarõngaid?

Ostlemisele boonuseks vahetu kunstielamus, sest nii mõndagi sünnib Vabrikus kohapeal.

“Mõtlesime, et pood, mis müüks ilusat ja julget Eesti disainerite ning kunstnike loomingut, toimiks ühtlasi ateljeena. See tähendab, et müügitöö kõrval teeksime siinsamas ise midagi. Ainult pood üksi meid ära ei elata,” avaldab Aidla. Nõnda plaanib paar edaspidi asutada Vabrikusse reklaamibüroo.

Vabriku ruumid Rüütli 16 teisel korrusel, kus pikki aastaid oli asunud õmblusateljee, hakkasid paarile esimesest silmapilgust meeldima. Tekkis õige tunne.

Oma rahakoti peal remonditi ja anti kunagisele õmblustöökojale omanäoline ilme.

Aidla sõnutsi on originaalne interjöör kuulnud poekülastajatelt vaid kiidusõnu. “Öeldakse, et pood on väga teistmoodi, ilus ja armas, aga paljude silmis oleme seetõttu nagu galerii või muuseum, kus on põnev uudistamas, aga mitte ostmas käia,” tõdeb Aidla.

Rohkem julgust

Teisalt ohjab pärnakaid karmanit tühjendamast asjaolu, et originaallooming maksab rohkem kui masstoodang.

Kodumaist disaini, retrorõivaid ja vintage’i müüvatel Tallinna kauplustel, nagu Fankadelik, Morš, Nu Nordik, on määratult lihtsam – tallinlase rahakott on pärnaka omast priskem, pealinlane ise altim moeröögatusi kandma.

Veesaar-Aidla teavad rääkida, et kui pealinna inimene Pärnus Vabrikusse satub, paneb ta enamasti imeks, kui soodsa hinnaga siin Eesti disainerite töid soetada saab. Kui ainulaadne disaineksemplar näib pärnakale kallis, võib ju end lohutada, et pealinnas küsitaks veel rohkem. Juurdehindlusprotsent on seal kopsakam.

“Mind teeb kurvaks eksiarvamus, nagu keeraks meie disaintoodete hinnad üles ja võtaks tugevalt vahet,” lausub Aidla. “Asjade oma hind on juba nii kõrge. Kõige kallimaid asju pole mõtet Pärnus müüagi, need jäävad seisma nagu näitusesaali.”

Turistidel, tõsi, on raha rohkem ja Rüütli tänavale jagub võõraid uudistama aasta läbi.

“Soome turist tuleb igast uksest sisse, aga pool neist keerab trepist üles Vabrikusse jõudes otsa ringi. Ülejäänud astuvad edasi, pildistavad ja tänavad. Mõtlesin, et mõistlik oleks vist hakata pileteid müüma,” sõnab Veesaar.

Aidla nõustub, et stangetäied põnevaid rõivaeksemplare Vabriku poes koguvad eeskätt imetlejate pilke, sest neid ülle tõmmata söandavad vaid julged ja loomingulisema olemusega inimesed.

Paraku leidub üksjagu neidki, kes Eesti moekunstnike uljaid teostusi vaadates küsivad: “Kuhu ma sellise asjaga lähen? Kas “Tantsud tähtedega” saatesse?” või teatavad: “Ega ma Anu Saagim ole, et midagi sellist endale selga ajan!”

Moepisikuga nakatunud Aidla pole juba aastaid tavalisse rõivapoodi sattunud. Vahel tundub talle, et on Pärnu-suguses linnas liiga julge, kui ei pea sündsusetuks kanda õhkkummist seelikut, millel ventiilgi küljes.

“Mina paneksin selga, aga paljud ilmselt mitte,” kostab Aidla, näidates Vabrikus rippuvat musta kummseelikut, mis pärit Marta Konovalovi tunamullu ERKI moe-show’l näidatud kollektsioonist.

Moehuvi ühendab

Peale Konovalovi on Vabrikus avastamiseks Reet Ausi, Liina Steini, Pavel Sidorenko, Piret Ilvese, Krista Leesi, Monika Järgi, Diana Kurvese, Kadri Kruusa ja teiste huvitavate Eesti inimeste maailm.

Omajagu noori Vabriku kaupluses esindatud kunstitalente on Veesaare ja Aidla koolikaaslased Tartu kunstikoolist ning leidub kohalike loojate, nagu näiteks Reti Könninge ja Indrek Haasa (Von Bomb) valmistatut.

Ehkki praegu peab paar hobi korras peetavale poele muust teenistusest peale maksma, jagub noortel usku paremasse tulevikku. Jah, kunstnikena oleks neil Tallinnas hõlpsam rakendust leida, ent Aidla-Veesaar ei täi Pärnust lahkuda. “Mul üks pärnakast tuttav ütles, et ega Pärnus midagi muutugi, kui ise ei muuda,” märgib Aidla.

Töö- ja pereelu juhtub noortel ajuti sassi minema, sest üks trügib vägisi teisega kaasa. Uusaastalubaduse järgi proovib paar kodus pärast kella kuut õhtul tööasjadest ja moekunstist rääkimist vältida.

Ometi on mood kahtlemata üks liime, mis paari ühendab. Moodi jälgivad-järgivad mõlemad, selle tõestuseks kõrgub Vabrikus uhke virn moepiiblit Vogue, mida Vabriku külastajadki lahkelt sirvima oodatud.

Aidla naerab, et tal kulub iga vaba sent rõivastele. Jätab pigem söömata kui uue pluusi ostmata.