/nginx/o/2017/06/09/6766001t1h8338.jpg)
Järjestikused mäsud Lätis ja Leedus kütavad kirgi Eestiski. Tihtipeale kiputakse neid panema ühte patta Eesti aprillirahutusega ja tegema sellest järeldusi. Loomulikult võib ja saabki kõike võrrelda, kuid minu järeldus on, et mingist eripärasest Balti kriisist rääkida ei saa. Tegemist on selleks liiga erinevate sündmustega.
Õhus on rahulolematust, see on siililegi selge. Majanduslikult keerukad ajad ja valitsuse kohati saamatud sammud lisavad ainult hagu lõkkesse. Kuid see on normaalne. Riiki, kus kogu rahvas valitsusega nagu üks mees rahul on, pole vist olemaski. Lambalikult vagurad olnud ainult nõukogude inimesed, kuid seegi oli ilmselt petlik ettekujutus.
Rahvas ja võim polegi kunagi üks. Ehkki võimukandjad pärinevad enamasti rahva enda hulgast, kipub seesama rahvas pärast valimisi tundma, et teda on tüssatud. Rahva ja võimu vahel on seega pidevalt teatud … eee … vahekord või peenemalt öeldes dialoog.
Sellel dialoogil on aga igasuguseid vorme. Poliitiline aktiivsus valgub mõnikord tänavale ja see on tervitatav. Meeleavaldused, loosungid ja kihutuskõned – kõik see kuulub poliitilise kultuuri juurde. Mõnes riigis on niisama loomulik nähtus streigid. Tuletage meelde kas või skandaalset kunstiteost Brüsselis, kus Prantsusmaa sümbol ongi vaid see üks sõna – “Streik!”.
Kuid seejärel tulevad juba hoopis äärmuslikumad tegevused, mis kultuuri – ei poliitilise ega tavalise – alla kuidagi ei mahu. Inimest, kes sõnadega seletamise asemel üritab oponendi nina lapikuks vajutada või tema aknaid segi peksta, võib iseloomustada kui ebaadekvaatset.
Eks selliseid vennikesi ole alati olnud. Ainult et neid on alati üsna piiratud arv. Tavapäraselt peetakse nn vea piiriks viit protsenti. Ja nüüd jõuamegi selle põhilise erinevuseni n-ö Balti mässus.
Lätis oli tänavail ligi 10 000 meeleavaldajat ja hinnanguliselt läks kive loopima umbes 500, arreteeriti 106. Leedus tuli meeleavaldusele ligi 7000 kodanikku ja – jällegi hinnanguliselt – äkiliseks läks neist kätte paarsada, arreteeriti 151. Eesti aprillirahutustes osales ligi 1500 inimest, arreteeriti vist 1200, aga rahumeelset meeleavaldust polnud sisuliselt ollagi.
Pealegi, rääkida n-ö Balti ahelreaktsioonist, nagu seda venekeelses inforuumis tehakse, pole korrektne kas või ajalise nihke tõttu. Kaheaastane vahe Eesti ja Läti-Leedu sündmuste vahel ei lase küll erilist seost näha.
Pigem võib öelda, et Läti ja Leedu meeleavaldused koos mäsudega on osake praegu laiemat tuuri koguvast lainest, mille viimaseid ilminguid nähti Rootsis, Bulgaarias ja Islandil. Majandussurutis kütab üles poliitilised erimeelsused ja rahvas tulebki tänavaile. Paraku lähevad sellega kaasa need “rahutud” kodanikud, kellele on iga ettekääne hea, elamaks välja oma tunge. Muuseas, Leedus algas kivide pildumine väidetavalt neljast munaloopijast. Hiljem läheb nõdrem osa massist juba ise käima.
Puuduvat lüli Balti rahutuste vahel võib ju otsida nn karvases käes, mis piiri tagant kõike korraldab. Seekord ma sellesse ei usu. Loomulikult kasutatakse niisuguseid olukordi mõnuga ära. Kuid öelda seda, et kogu sündmustik on orkestreeritud nt Moskvast, oleks sealsete poiste ilmne ülehindamine.
Muuseas, Leedus sahistatakse hoopis, et mäsu oli küll organiseeritud, aga eelmise valitsuse poolt, kes praegust heameelega kukkumas näeks.
Oma vigade eest tuleb ikka igaühel ise maksta. Pean siinkohal silmas nii valitsusi kui valitsusvastaseid.
Lõpetuseks olgu öeldud, et Eestis planeeritakse üht hoopis teistsugust aktsiooni. Nimelt olla noortel kavas korraldada omamoodi sõpruse marss, milles kivide ja kaigaste asemel võetakse kasutusele kallistused.