Andres Sooniste: Oh, “Kuldrannake”

Rannavolle on Pärnus läbi aegade menukas spordiala olnud. Foto: Mailiis Ollino

Mis saab olla uhkem ja kaunim kui päikesepaisteline suvepealinn koos Eesti esindusrannaga? Poolteist kuud kestnud rannailm, ööpäevaringne pillerkaar, kui öö hakul saavad päikesevannidest ja rannaspordist varahommikuni kestvad (tantsu)peod rannapromenaadi imearmsate kohvikute, restoranide ümber. Ja juba avabki päike taas oma “vannitoa” uuetele külalistele.

See on kui lõputu unenägu, mis kuumusest, puhkusest, jookidest ja headest maitsetest tinistatuna ei jäta just palju ruumi irisemisele. Ja kui mõnelt poolt kõlabki hetkeks kriitikanoot, kaob see peagi järgmise päikesepuhangu või lihtsalt janu varju. Puhkusest Pärnus jääb aga ilus helesinine ja pisut ka roosakalt virvendav mälestus.

Sellel foonil võiks ju lausa liugu lasta ja lastaksegi. Need mõned kivid võrkpalliplatsil, kõdunenud ja lahtised promenaadilauad ning ratastel ja kärudes summas liiklejatele ootamatud astmed, konid ja pudelikorgid liivas, valgusefektidega purskkaevu korrastamata ümbrus, lagunev betoonsillutis otse keskrannas … Kes seda homme enam mäletab? Ega rannakorraldaja pea sellepärast pingutama hakkama.