Fotod ⟩ Pärnu jõe lopsakas roheluses käib vilgas elu

Pärnu jõe ääreski on kaldataimestik endiselt lopsakas ja veepiirilt tõusvates rohelistes vallides leidub nii õitsejaid kui sulelisi. Foto: Karl Adami

Miski salapärane jõud suisa tõmbab mind igal aastal alates augustist jõgede äärde. Ilmselgelt satun nende äärde aasta läbi, kuid just selleks ajaks on suurem osa jõeäärseid luhtasid niidetud ning vee äärde pääseb hõlpsamalt, ilma et peaks kummikusse nirisevad kastevett või sinna potsatavaid tigusid pelgama. Ometigi on jõeäärne kaldataimestik endiselt lopsakas ja veepiirilt tõusvates rohelistes vallides leidub nii õitsejaid kui sulelisi.

Minu üllatuseks õitses veel mõne päeva eest luigelill. Seda taime on Siberis rahvapäraselt kutsutud ka jakuudi leivaks. Veel sadakond aastat tagasi olla Siberis makstud luigelille kuivatatud juurikate eest nisujahuga võrdset hinda. Luigelille juurikad sisaldavad nimelt kuivkaalust üle poole tärklist, kuid peale selle rasva ja valku.

Ravimina ja kohvi aseainena on luigelille juurikaid tarvitatud Lõuna-Euroopaski, kuid Eestis pole seda taime kunagi nii massiliselt kasvanud, et teda laialdaselt koguda saanuks. Kes jõe ääres liigub, teab, et suuri õievälju see taim ei moodusta.

Õiteta ei paistaks luigelille pikad ja kitsad lehed lopsakast kaldataimestikust kuidagimoodi silma. Luigelille õied on kaunid, õrnalt roosakaspunakatriibulised ning sarikas võib neid olla üle paarikümne. Kõik õied korraga muidugi lahti ei löö. Silma hakkavad tumepunased emakad ja tolmukad. Luigelilled armastavad kasvada alla poole meetri sügavuses kaldavees.