Ülikooliseadus – kas kahel jalal kappav ratsu?

, riigikogu liige (Keskerakond), professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aadu Must.
Aadu Must. Foto: PP

Läinud neljapäeval riigikogus vastu võetud seadust on juba tituleeritud tasuta kõrghariduse seaduseks. Tudengid aga arvutavad, kas “tasuta kõrghariduse ajal“ hakkab hariduse eest maksma praegusest vähem või rohkem tudengeid. Ehk siiski vähem, sest tudengite arv peaks 25 000 – 30 000 võrra kahanema.

Miljonär ei vaja diplomit

Väikesele rahvale on inimeste võimed ja oskused suur rahvuslik rikkus ja nende väljaarendamine ehk haridus on jätkusuutlikkuse tähtsaim garantii. Eesti riigi algusaastail peeti mitmel pool ainult miljonilise rahva omariiklust kiiresti haihtuvaks muinasjutuks: meil ei piisavat haritud inimesi, et neid spetsialistideks ja ametnikeks jätkuks.

Eesti Vabariigi kümnendal aastapäeval muigas Eesti ajakirjandus võidurõõmsalt, et kui algul nappiski, kutsuti baltisakslaste ja venelaste väljatõrjutud haritud eestlased mujalt impeeriumi nurkadest koju tagasi. Eestlased päästis nende nüüdseks juba hääbuv hariduse usk.

Mitte kunagi ajaloos ei ole ülikoolihariduse prestiiž Eesti riigis olnud nii madal kui praegu. Sellele aitasid kaasa majandusbuum ja Andrus Ansipi valitsemisega kaasnenud stagnatsioon. Miks mitu aastat õpetajaks õppida, kui välismaal teenib lihttöölisenagi rohkem, ja miljonäriks hakkamiseks polevat samuti diplomit vaja.

Riigikogus kuulasin, lihtsameelne, vaimustusega peaministri ettekannet teadus- ja arendustegevuse perspektiividest ja prioriteetsusest. See prioriteetsus püsis ainult riigieelarve menetluse alguseni. Siis äkki oli valitsusparteidel eelarveraha mujale rohkem vaja. Selleks, et olukorda parandada, töötasimegi kõik, nii valitsusliidu kui opositsiooni esindajad, innukalt selle seaduse kallal.

Kuri lõks

Vastuvõetud seadus lähtub põhimõttest, et õppimine on üliõpilase põhitöö ning kui ta õppekavast 100 protsenti täidab, ei pea ta õppemaksu maksma. Kes jaksab vähem, see maksab. Elupõlise õppejõuna toetan seda mõtet kogu hingest!

Nii võiks seda seadust pidada peaaegu ideaalseks, aga ideaalne oleks see ideaalses riigis, mitte selles, kus me tegelikult elame. Täie koormusega õppimise kohustusega peab olema tagatud võimalus ära elada. Seni küll vaid lubatud õppetoetuste süsteem seda ei taga.

Seaduses on paljudele kuri lõks: kui tudengina poole koormusega tööl käid, ei suuda õppekava 100 protsenti täita ja hakkad hariduse eest maksma. Kui tööl ei käi, ei ela ära.

On oht, et nii ei pea ülikoolist lahkuma ainult laisad ja võimetud, vaid needki, kes jätkuva kriisi tõttu ei saa loota mamma-papa rahakotile.

Ideaalis võiks tudeng tõepoolest veerand koormusega tulevase eriala lähedasel töökohal töötada, nii teeniks midagi elamiseks, saaks töökogemust ja praktikat. Aga selliseid töökohti veel ei ole ega ole valitsus nende loomiseks mingit initsiatiivi üles näidanud.

Opositsiooni esindajad tegid seaduseelnõu suhtes hulga parandusettepanekuid, püüdes pehmendada praegustes oludes liiga järske üleminekuid. Valitsusliit hääletas need maha ning võttis kursi seaduse nõuete karmistamisele. Nii tuleb ju odavam.

Kuidas hinnata olukorda, kus vaimustusega kirjutatakse ümberõppekursustest, kus töötust labidamehest saavat ettevõtja koolitada, aga õppimisvõimelisi tudengeid ähvardab töötute armeele täienduseks saatmine? Või olgu peale, las lähevad välismaale, kus soodsam õppida.

Eesti kohta on eri arenguprognoose ja ühes või teises suunas liikumist mõjutavad parlamendi ja valitsuse otsused. Positiivse arengu puhul jätkab Eesti kümne aasta pärast miljonirahvana Euroopa riikide peres. Halvemal juhul oleme alla 850 000 elanikuga provints ja pakume endast edukamatele ja haritumatele odavat tööjõudu. Kui meie vastne ülikooliseadus jääb tasakaalustamata, on see sammuke selles teises suunas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles