Majandusgeograaf Hardo Aasmäe usub, et kriis iseenesest värskendab ühiskonda ja avab uusi võimalusi. Tuleb ainult osata seda ohjes hoida ning toimunust õppust võtta.
Intervjuu: Majandussurutis on värskendav
27. jaanuar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida tuleks teha, et raske aeg üle elada?
Hardo Aasmäe: Kui sügisel läheb külmaks, mida inimesed teevad? Eks nad meie kliimavööndis hakka puid lõhkuma, otsi käpikud välja ja kui väga külmaks läheb, läkiläkidki. Ja keegi väga ei muretsegi. Aga ühiskond käitub vahest natuke teistsuguselt. Kui on teada, et üks majandusarengu etapp on läbi ja tuleb seisak, siis selle asemel et piltlikult öeldes hakata puid lõhkuma ja käpikuid kuduma, tullakse hoopis tänavale plakatitega “Ei taha talve!”.
Iseasi on see, et maailmas on valitsusi, kes on sisendanud rahvale, et tänu partei ja valitsuse hoolitsusele talve ei tulegi. Ja sealt on muidugi viga tekkinud.
Mis kriisi puutub, ei saa seda lasta uitama omapäi, see on nagu haigus, mida tuleb ohjata, ja seda tuleb teha asjatundlikult.
Ohjamine tähendab siis seda, et kõigepealt tuleb aru saada, millest kriis tekkinud on, seejärel määrata diagnoos ja sellele vastav ravi?
Loomulikult. Kriisi olemust tuleb tunda. Üks kriisi põhjusi on see, et spekulatiivne raha tuli Ameerika kinnisvara alt ära, siis läks nafta alla, läks sealtki ära ega ole nüüd leidnud kohta, kuhu uuesti maanduda.
Eesti oludes on kriisi põhjus paljuski selles, et oleme jõudnud jõukuselt samale tasemele vana Euroopa riikidega nagu Portugal ja Kreeka. Edasisaamiseks aga harjumuspärane mõtlemine ega loogika enam ei aita. Tuleb uutmoodi mõelda.
Kolmas asi on järsk aktsiiside tõstmine 2008. aasta 1. jaanuarist, see viis eelarve kriisi. Selles mõttes, et 2007. aasta lõpus tuli väga palju aktsiisiga kaupa sisse, maksti maksud ära ning uues olukorras juba teeniti selle pealt.
Kus on Eestis see koht, kuhu vaba raha peaks maanduma, ehk mis meid kriisist välja veaks?
Vaba raha leiab kõigepealt koha rahvusvaheliselt ning hakkab seejärel võimendama Eesti olusidki. Oluline on hoopis see, mis on meie enda käes. Meie käes on loomulikult eelarve. Meie käes on see, kuidas Eesti riigi reserve kasutada ja krediiditurgu elavdada. Just nimelt eeskätt majandust krediteerida. Eelkõige väike- ja keskmist ettevõtlust. See on väga suur mõtlemise koht, kuidas seda mõistlikult teha. Ka uuendused vajavad ju krediiti. Vajatakse laenu, et teha tarvilikke ümberkorraldusi, mis hakkavad tulevikus kandma. Kui sul neid vahendeid ei ole, kustub asi taas ära.
Kuid kas jama ei tekkinudki osalt seetõttu, et laenu said pea kõik, kes tahtsid, ja hästi soodsatel tingimustel?
Paratamatult võimendas laenuandmine tarbimist üle ja tekkis faas, kus oli küll kiire kasv, kuid areng oli kehvavõitu. On vaja aru saada sellest, et kasv ja areng ei ole üks ja seesama asi. Eks meie majandus kasvamise kõrval arenes, aga see arengu osa ei pruukinud olla piisav.
Kas usute, et inimesed võtavad õppust ning homne majandus on teistsugune kui tänane või eilne?
Igal juhul. Aga siin on muidugi jäme ots paratamatult ühiskonna eliidi ehk eestvedajate käes. See on nendele praegu väga vastutusrikas periood. Inimene tänavalt saab korraldada oma elu parema äratundmise järgi, aga ühiskonna ümberkorraldused jäävad eestvedajatele. Olgu see poliitiline, rahanduslik, vaimne või kultuuriline eliit. Igas valdkonnas on vaja natukene maailma parandada.