Mõneti ootamatult on Eesti parteide teljel hakanud paremal pool kitsaks muutuma. Aastaid olime harjunud olukorraga, et rahvuslik-konservatiivset mõtteviisi esindas ainsa parlamendiparteina Isamaa(liit), seejärel Isamaa ja Res Publica Liit. Kõik veel paremal olijad kujutasid endist suhteliselt tähtsusetuid taustatantsijaid, kel polnud lootust suurele pildile saadagi.
Nüüd on olukord muutunud ja muutused ilmselgelt jätkuvad. IRL võib küll kuulutada, et lahkujaid on 140, kuid uusi liikmeid 150, ent see näitab pigem paigalseisu kui edasiminekut. Pealegi ei ole 60 avaliku kirjaga lahkujat viimased minejad, rohkem nagu minemise kuulutajad. IRLi vastsele juhile Urmas Reinsalule on see kahtlemata mõru pill.
Mittetulundusühing Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) on samuti sundseisus. Selleks, et olla tegijate hulgas, võib kohalikele valimistele minna küll valimisliiduna, aga riigikogu valimisteks on parteistumine möödapääsmatu.
Eesti Rahvuslik Liikumine ja Rahvaliit loodavad ühineda Eesti Konservatiivseks Rahvaerakonnaks, tõustes nii parempoolsel skaalal kõige liikmerohkemaks parteiks. Nemadki ihkavad tormata võitlusse valijate häälte pärast kõigepealt kohalikel 2013. ja siis 2015. aasta riigikogu valimistel. Vahepeal saaks kätt harjutada Euroopa Parlamendi valimistega aastal 2014.
Oluline küsimus on, kas neile kõigile jätkub valijaid. Niisama tähtis on, kes poliitikaparnassile püüdlejaid juhtima hakkavad. Tundmatul esimehel on uustulnukat arvestatava tulemuseni viia keeruline. VIKi täienevates ridades leiduks küll valijaid kõnetavaid nimesid, aga kas nendegi puhul pole juba tegemist teatud tüdimusega? Kevad tõotab Eestis põnevaid poliitmänge.