Mehi ahistavad kinnistunud stereotüübid niisama palju kui naisi

Elusuurustesse aknaruutudesse suurendatud natuke udusel mustvalgel fotol lösutab tumedapäine naine unelevalt ühe puumaja avatud aknal ja vaatab alla Vana-Sauga tänavale, põsk toetumas küünarvarrele.

Sandra Jõgeva installatsiooni “Naine, kes ootas aknal armastust” tundmatu autori ülesvõte on pärit arvatavasti 1940. aastatest.

Selle pildi ja naise kohta pidas Jõgeva ema Malle Leis (1940–2017), kes tuli oma ema sünnikodusse Pärnu agulisse elama keskkooli minnes, vajalikuks rääkida järgmist lugu. See oli naine, kes istus tihti aknal ja uudishimulike agulinaiste küsimusele, mida või keda ta seal ootab, vastas alati: “Armastust!”

”Ema lisas, et oodatud armastust ei tulnud selle naise ellu kunagi,” jagab Jõgeva Pärnu Kunstisuve näitusel “Naine & Naine” seda lugu nüüd meiega.

”Kindlasti õpetavad emad tütardele traditsioonilist suhtumist suhetesse, “traditsioonilistesse” pereväärtustesse, abielusse, petmisse, suhtevägivalda ja lastesse. Mina kuulsin oma emalt muuhulgas, et kui mees korra petab, siis jääbki petma, et laps on ühe inimese jaoks liiga suur koorem ning selle naise loo kaudu tõdemust, et aknal suurt armastust oodata on mõttetu,” märgib ta.

Turkmenistani kunstniku Lilia Li-Mi-Yani fotoseeria “Pöörates enese vastu” armidega kangelannad on edukad noored naised, kes elavad teistest distantseerunult suurlinnas ja keda iseloomustab ennasthävitav käitumine. Nad tekitavad endale füüsilisi vigastusi või satuvad tahtlikult olukordadesse, mis põhjustavad tõsiseid vigastusi.