/nginx/o/2017/01/12/6247609t1h8dd4.jpg)
Mõni aeg tagasi sai teatavaks, et Eestis on järsult langenud sündide arv: 2011. aastal sündis üle 1100 lapse vähem kui 2010. aastal. Tagasilöök mõjub eriti karmilt pärast hiljutisi optimistlikke aastaid, kui sündimus kasvas ja korra võis rõõmu tunda loomuliku iibe plussijõudmise üle. Kuna kuidagi ei taha vaibuda noorte tööjõus inimeste lahkumine välismaale, on põhjust muretseda rohkem kui küll. Seda enam, et väljavaade käesolevale aastale ei ole samuti helge.
Peale selle on rahvastikuteadlased hoiatanud, et veel kurvemaks läheb pilt kaheksa kuni kümne aasta pärast, kui pereloomise ja lapsesaamise ikka jõuavad need noored, kes on pärit madala sündimusega aastakäikudest.
Madal sündimus
Kõik see sunnib küsima: mida ikkagi teha otsustavalt teisiti, et lapsi sünniks rohkem ja Eesti tühjaksvoolamine lõpeks? Meil on aastaid kõvasti taotud vanemahüvitise propagandatrummi kinnitusega, et emapalk lahendab madala sündimuse probleemi.
Vanemahüvitisena välja makstud raha on vaieldamatult olnud paljudele peredele suur tugi. Aga seda ei tea täpselt keegi, kui palju lapsi on ilmale tulnud ainult tänu vanemahüvitisele. Mina usun, et kõige rohkem lapsi on sündinud armastusest.
Lõppude lõpuks ei saa naised ja mehed lapsi selleks, et rahva iivet tõsta, vaid ikka seepärast, et lapsed on elu loomulik osa: nad pakuvad eelkõige suurt rõõmu, aga ka muret ja vaeva.
Paratamatult on lapse sünnil kõige toreda kõrval majanduslik mõõde. Kui sajand tagasi olid perepojad ja -tütred taluperemehele muu hulgas tasuta tööjõud, siis nüüd on laste kasvatamine, arendamine ja koolitamine seotud väga suurte väljaminekutega. Tahab ju iga ema ja isa oma järeltulijatele parimat. Praeguses heitlikus maailmas vajavad lapsevanemad kindlustunnet. Enne nii tähtsa otsuse langetamist peab inimestel olema kindlus, et nad suudavad oma lapse üles kasvatada ega jää hätta töökaotuse või üksijäämise korral.
Vähem hüvitist, aga kauem
Riik aitab laste kasvatamise kulutusi küll osaliselt katta, kuid teeb seda pisut kentsakal moel. Lapse sünni järel kuldab ta pere piltlikult öeldes vanemahüvitisega üle, kuid jätab sisuliselt üksi niipea, kui lapsel täitub poolteist aastat. Igakuine 19 euro suurune lastetoetus on elukalliduse tõusu taustal üha enam muutunud naeruväärseks summaks.
On tõsiasi, et vanemahüvitisele kulub märksa rohkem raha kui ülejäänud peretoetustele kokku. Riigieelarvest jagub vanemahüvitisele aastas 170 miljonit eurot, ent lapsetoetusele, mida makstakse lapse täisealiseks saamiseni, vaid 70 miljonit eurot. Eesti peretoetuste süsteem toetab üsna heldelt sünde ja väikelapsega kodusolemist, kuid sellega asi piirdub.
Paljusid peresid tabab pärast lapse poolteiseaastaseks saamist rahanduslik šokk, eriti kui emal pole võimalik kohe tööle asuda. Mina ei pea nii järsku üleminekut kõige mõistlikumaks.
Miks mitte leevendada vanemahüvitise lõppemisega tekkivat auku nii, et maksta vanemale natuke vähem hüvitist, kuid selle eest kauem? Siis ei pea laps minema lasteaeda enne, kui käimine on kindel ja esimesed sõnad suus. Mõtlema paneb seegi tõsiasi, et kui Eesti peretoetuste (kaasa arvatud vanemahüvitis) osa sisemajanduse kogutoodangust oli eelmisel aastal 1,7 protsenti, siis sündimuse poolest esirinnas Soomes ja Rootsis vastavalt kolm ja Taanis koguni 3,8 protsenti SKTst.
Vajame kokkulepet
Oleme silmitsi väga keeruliste probleemidega ja aeg sunnib halastamatult takka. Oleme jõudnud punkti, kus riigiisad õhutavad üksteise võidu inimesi rohkem lapsi saama, teisalt plaanivad noored, elujõulised inimesed Eestist lahkumist, kuna nad ei näe endal siin tulevikku.
Väär on süüdlasi otsida, tuleb mõista, et rahva säilimine ja juurdekasv ei ole ühe või kahe partei eraasi, vaid meie kõigi ühine mure ja hool. Kui Reformierakond jääb edasi trampima vanemahüvitise ja IRL emapensioni otsa, loodetud läbimurret ei tule. Elu on näidanud, et edu ei too üksikmeetmed, vaid tervikliku perepoliitika väljatöötamine ja ellurakendamine.
Leian, et Eesti erakondade kohus on konsensusele jõuda. Siin ei saa keskenduda üksnes sündimusele, vaid väga paljude valusate küsimuste lahendamisele.
Sündide kasv ei taga rahvaarvu kasvu, kui noored Eestist ära lähevad, et naasta kodumaale pärast aktiivse tööea lõppu, kui siiski. Eesmärk peab olema Eesti, kus inimesed tahavad peret luua, lapsi saada, tööd teha ja väärikalt vananeda. Meie ees on eksistentsiaalsed küsimused, mis vajavad tõhusaid lahendusi.