Juhtkiri: Emakeelele mõeldes

Pärnu Postimees.

FOTO: PP

Mida aasta edasi, seda tänuväärsemana paistab Sonda kooli kauaaegse õpetaja ja direktori Meinhard Laksi eestvõttel alanud emakeelepäeva tähistamine. Esimest korda tehti seda noorelt surnud luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval 14. märtsil 1995. aastal. Siiski kulus veel neli aastat, kuni riigikogu tunnistas emakeelepäeva riiklikuks tähtpäevaks ja lipupühaks, kui taas on paslik heisata lipud nii avalik-õiguslikel hoonetel kui kodumajadelgi.

Oleme harjunud võtma oma emakeelt nii enesestmõistetavana, et kipume unustama, kui suure varandusega on tegemist. See vara vajab hoolikat hoidmist ja arendamist, et eesti keeles oleks võimalik kirjutada kõige keerulisematelgi tulevikuteemadel, kartmata vastavate sõnade puudumist.

Sõnaleidudes oleme olnud traditsiooniliselt tugevad, sest meil on omakeelsed väljendid asjade kohta, mida mõnes palju suurema levikuga keeles tähistatakse võõrkeeltest võetud laensõnadega.

Just põlisrahva suhtumine oma emakeelde, mis ühtaegu riigikeel, määrab selle keele elujõulisuse.

Ajal, kui Tallinna linnavõimu mahitusel üritab rida koole saboteerida üleminekut eestikeelsele õppele, on selge, et keelt varitsevad mitmesugused ohud. Järjest küsitavam on, kas eesti keelega saab hakkama kõigis ametiasutustes kogu Eestis. Kui me ei suuda tagada isegi riigikeelset asjaajamist, mida siis veel nõuda?

Eesti keelt ei tohi tähtsustada ainult ametkondlikus suhtluses. Peab jõudma sinnamaale, et võõrkeelsed, kuid alaliselt Eestis elavad inimesed omandaksid vähemalt suhtlustasemel eesti keele. Vaid kohalikku dialekti vallates saab osa asukohamaal toimuvast, mõista põlisrahvast, tema ajalugu ja kultuuri. Viimastel aastatel on siinmail tugevnenud soome ja inglise keele mõju, emakeelt risustab rängalt arvutisläng, mis järjekindlalt hiilib argikäibesse. Emakeel vajab hoidmist iga päev, mitte vaid kord aastas emakeelepäeval.

Tagasi üles