Kellel on Eestis hea elada?

dr Viktor Vassiljev
, Riigikogu liige (Keskerakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viktor Vassiljev
Viktor Vassiljev Foto: Peeter Langovits / Postimees

Hea on sellel, kes ei tea, kui palju maksab pakk piima, päts leiba ja liiter bensiini. Tõmbab oma pangakaardi terminalist läbi ja kviitungit ei küsi. Tema meelest on elu läikiv ja värviline nagu presidendi vastuvõtt.

Kui mõni inimene ei viitsi endale sebida korralikku töökohta või iga päev kõhtu täis süüa, siis sellised ongi süüdi, et me pole ikka veel jõudnud Euroopa viie rikkama hulka. Kuigi palju puudu ei ole. Ilu on ju vaataja silmades.

Näita seda, mis tuju tõstab – nii lihtne see ongi. Tutvusta Euroopa Liidu tähtsatele tegelastele meie tasakaalus eelarvet ja saad jälle Brüsselis kiita. Sõelu statistikast välja igasuguseid vahvaid numbreid ja näita oma rahvale, see tekitab täiskõhu tunde.

Kui kaua rahvas usub?

Teine asi muidugi, kui kaua rahvas usub. Tädi Maali eelarvet ei loe, aga näeb, mis elus toimub. Statistiliselt läheb meil suurepäraselt, riigi võlakoormus on Euroopa väiksemate hulgas, kõigest viis protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

Ainult mis tädi Maalil sest kasu! Temal hambad parandamata, lastel kodu eluaegse võla peal, kui auto, siis liisingus. Kes õpib, sellel on õppelaen. Kellel parem palk, ka arvelduskrediit. Ja SMS-laen trügib telereklaamist vägisi tuppa.

Sellest lehed ei kirjuta, et meie üldine võlakoormus on tegelikult 128 protsenti SKTst, millest viis protsenti on riigi oma, aga 123 protsenti erasektor. Ehk siis riik on võlast niisama hästi kui puhas, kuid inimesed ja ettevõtted upuvad võlgadesse.

Kreekat näiteks tuua ei ole vist hea toon, aga ikkagi. 160 protsenti SKTst on Kreeka võlakoorem, meist mõnevõrra suurem, kuid samas suurusjärgus. Ainult et see 160 on valdavas osas riigi võlakoorem, erasektori oma on pea olematu. Kreekale abiraha antakse, meile mitte.

Tuleb välja, et Kreeka riik kannab oma võlad ise, kuigi maksedistsipliiniga on tal raskusi, aga Eesti riik lükkab võlad kodanike kaela. Ise on Brüsseli paipoiss.

Kas riik on peaminister?

Ma küsin: kes on see riik? Kas riik on peaminister? Valitsus? Parlament? Ei, kõik nimetatud on kõigest instrumendid, aga riik – need on kõigepealt inimesed.

Inimestel on lapsed. Koolitoit on nii mõnelegi lapsele üks väheseid toidukordi, kui ta saab sooja sööki. Inimesed teavad, kui väikesed on õpetajate palgad, teavad, kui raske on saada lasteaiakohta. Nad teavad, et korteriühistutes on veerand liikmetest sooja eest võlgu.

Aga riigil läheb hästi. Riik toetab Kreekat, pikendab kaitseväe välismissioone, käib presidendi vastuvõtul, raporteerib Brüsselisse oma silmapaistvatest saavutustest ja kiidab ise ennast meedias. Heas usus, et see ongi kõik, mis kodanik vajab.

Tihtipeale olen kuulnud süüdistusi, et mis te kraaksute meie ilusa eelarve vastu, miks te sõimate valitsust, miks olete oma arvamustes nõnda negatiivne ja riigivaenulik.

Ei ole! Ma armastan oma riiki. Ja just sellepärast ei taha ega saa vaikides pealt vaadata kogu seda euroeufooriat. Sellepärast mulle ei meeldi, kuidas on kokku pandud riigieelarve.

Sellepärast mulle ei meeldi, et selle riigi 83 000 elanikku on ravikindlustuseta, et ravimite hinnad käivad haigetel üle jõu, et miinimumpalk ei võimalda minimaalset inimväärset äraelamist, et sotsiaaltoetused on häbiväärselt väiksed.

Et inimesed üldse on sunnitud nigelate palkade ja pensionide tõttu kerjama toetusi, sest hinnatõus jookseb sissetulekutest kaugel ees ja meie võlad, mida riik omaks ei tunnista, aina kasvavad.

Hääletavad jalgadega

Demokraatlikus ühiskonnas on igaühel õigus avaldada arvamust selle kohta, kuidas ja kuhu meid juhitakse. Paljud hääletavad jalgadega. Jooksevad ära noored inimesed, kel mõistus peas ja keeled suus.

Lahkuvad arstid, ehitustöölised otsivad hooajatööd välismaal. Ma armastan oma riiki ja ma ei taha, et see näeks välja nagu kolkaküla, kuhu on jäänud kolm vanamemme ja üksik külajoodik.

Ma tahan, et meie rahvas kestaks, saaks eluga hakkama ja võlgadest lahti. Aga niikaua, kui riik lükkab oma võlad rahva kanda, jätkub üleüldine vaesumine ja nii võib ükskord saabuda aeg, kui rahvas ei jaksa riiki ülal pidada. Oma rikast ja edukat riiki, mis on pööratud Brüsseli poole nii särava näoga, et sealtkandist pole abi loota mitte sentigi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles