Liilia Mänd: Head lapsed kasvavad vitsata

, Lääne prefektuuri ennetusteenistuse vanem
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lääne prefektuuri ennetusteenistuse vanem Liilia Mänd.
Lääne prefektuuri ennetusteenistuse vanem Liilia Mänd. Foto: Lääne prefektuur

Märtsis alanud kampaania “Sekkumata jätmine tuleb ringiga tagasi“ peasõnum on, et kuigi riik ja institutsioonid teevad kõik, et kasvatada häid lapsi, peab iga täiskasvanu mõistma, et päris palju on neilgi teha. Tegematajätmine võib hiljem valusalt kätte maksta.

Mure laste pärast

Vanarahva tarkused on püsinud ajast aega, muutudes küll pisut modernsemaks, kuid jäädes oma sõnumilt eluvajalikuks. Vaatamata sellele, et tänapäeval on lõputu hulk infoallikaid, kust leiab nõuandeid igaks elujuhtumiks, on teatud teemad aktuaalsed igal ajal.

Üks sellistest on mure laste pärast. Olgu selle põhjus mis tahes, on kindel, et vanemad hoolitsevad nooremate ja tugevamad väiksemate eest. Nii on see olnud põlvest põlve ja jätkub tulevikuski.

Praegu hoolitseb laste ja noorte eest vanemate ja lähedaste kõrval hulk institutsioone. Olenevalt lähedaste võimekusest on toetussüsteemi vajalikkus laste elus rohkem või vähem tähtis.

Samuti on jõulisi samme laste elu ja tervise kaitseks astunud riiklik õigussüsteem. Eestis reguleerib laste õigusi ja kohustusi lastekaitseseadus, mis tugineb ülemaailmsele laste õiguste konventsioonile.

Laste õiguste kaitse ja edendamise on võtnud oma südameasjaks Eesti Vabariigi õiguskantslerina laste-ombudsman. Samuti on viimastel aastatel jõudsasti arenenud ennetustöö, et ära hoida õnnetusi ja tõrjuda ohtu. Nooremat põlvkonda mõjutatakse järjepidevalt käituma seaduskuulekalt ja selle laiem eesmärk on kaitsta inimkonda tervikuna. Siiski on laste elus olulisim roll kanda ikka täiskasvanuil, ükskõik kas oma vanematel või päris võõrastel.

Uuringud ja eksperimendid on näidanud, et põhjust muretseda on kuhjaga. Eelmise aasta lõpul politsei- ja piirivalveameti tehtud uuringu tulemustest ilmnes tõsiasi, et noored saavad end kahjustavaid aineid kätte kergesti.

Kuigi politsei osaleb koostöös muude institutsioonidega laste seaduskuulekuse arendamises eri meetmetega, ei saa väikeste ühiskonnaliikmete kasvatamine olla politseiline karistuslik tegevus.

Samal ajal on positiivne, et Lääne prefektuuri alaealistega tehtava töö analüüsist selgub, et ligi 40 protsenti alaealistest piirdub esimese rahatrahviga, seda täiskasvanunagi.

Tasa sõuad, kaugele jõuad

Olenemata noori ümbritsevast toetusvõrgustikust, on oluline mõista, et igaüks annab oma käitumisega lastele eeskuju. Jättes reageerimata valele käitumisele, edastate lapsele sõnumi, et “see on okei” ja “nii võib”.

Oma hinnangute edastamise viise on palju ja reaktsioon ei pea olema jõuline ega silmapaistev, tihti piisab märkusest või hukkamõistvast pilgustki. Seejuures ei tohi sekkumisel jätta tähelepanuta enda turvalisust. Alati on ohutum ja lihtsam viis politseile või turvatöötajale õigusrikkumisest teada anda.

Täiskasvanute julge sekkumine avaldab mõju neilegi vanematele ühiskonnaliikmetele, kes korrarikkumist nähes punastades pilku peidavad. Julgete kodanike vahendusel levib arusaam ja eeskuju nendenigi. Mida rohkem me sekkume, seda ebamugavam ja raskem on lastel heasse tavasse lugupidamatult suhtuda.

Kõige olulisem on muuta enda suhtumist, sest selle abil hakkab muutuma nii meie kui me laste käitumine.

Sõnumit “Sekkumata jätmine tuleb ringiga tagasi“ kandev kampaania on mõeldud kõigile. Suhtumine, mille keskmes on mõtted “see pole minu asi, kui märkan, kuidas alaealisele ostetakse alkoholi või sigarette või autost huuletubakat”, peab kaduma!

Noorte seas on populaarne seisukoht “oma elu, teen, mis tahan”. Aga see pole ju nii, sest iga indiviid on osa millestki suuremast, olgu see pere, klass, kogukond või riik. Vanem peabki oma elutarkuse ja eeskujuga andma noorele suuna õige ja vale suhtes.

Kui täiskasvanu ei vaevu oma tegemiste või tegematajätmiste üle mõtisklema ega neile väärtusi-tähendusi andma, ei saa ta laste väära käitumise puhulgi etteheiteid teha. Noorus ei ole hukas, vaid on täiskasvanute peegelpilt.

Ei maksa karta, et “kuidas ma midagi teen, kas ma ütlen, kellele ütlen”. Oluline on vaid see, et korrarikkumist nähes tuleb sekkuda. Selle tegemata jätmine maksab valusasti kätte kogu ühiskonnale. Eneseületamine ja harjumuspärase ükskõiksuse kummutamine tasub end alati ära. See on ammu kindel, et igaüks saab midagi muuta.

Kui noor, keda oled korrale kutsunud, mõistab täiskasvanuks saades, et temast on hoolinud isegi võõras, ei astu ta ükskõikselt mööda, kui sina tema abi peaksid vajama.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles