Heli Künnapas: Lastega tuleb avalikele teenustele “järele sõita”

Heli Künnapas. Foto: Ants Liigus

Koolivõrgu optimeerimine on viimasel ajal väga aktuaalne teema. Mõne sõnavõtja arvates püütakse sellega lahendada ummikusse jooksnud haldusreformi. Kas sellel on tõepõhi taga, jäägu teadjamate otsustada.

Kool kui kohaliku elu keskus?

Arvata võib, et linnaelanikele see teema nii kriitiline pole. Lastega maaperele on aga kõik kohalike teenuste kättesaadavust puudutav oluline. Praegune seisukoht, et koolide sulgemine aitab parandada õppe (ja õpetajate?) kvaliteeti suuremates koolides, on veidi küsitav.

Ma saan aru, et riigi, firma või pere eelarves on raha alati teatud kogus ja see tuleb parimal viisil ära jagada. Samal ajal tuleks raha jagamisel ju lähtuda prioriteetidest: leiame raha selleks, mis on tähtis. Kas pisikesed maakoolid, millest läheb gümnaasiumisse vaid väike protsent õpilasi, on olulised?

Siinkohal kerkibki üles uus vaidluspunkt: kas kohalik kool aitab säilitada elu maal? Kas see on kohaliku elu keskus? Kellele, kui maal lapsi ei ole?

Kui lapsi ei ole, pole loomulikult mõtet maal (ega kusagil mujal) kooli pidada. Kust aga läheb see piir, millest allapoole jäävat hulka loetakse “olematuks“? Ühes koolis on kahe klassi peale üks laps väga hea, teises koolis kümme last klassis vähe.

Ei ole ju üks laps olematum kui teine, vaid asi jookseb ikka kokku rahani: mida vähem lapsi, seda kallim on ühe lapse koolitamine. Ja kui ta ülikooli ei lähe, siis milleks üldse raisata?

Koolide sulgemise taga pidavat olema sündimata lapsed. Aga mis julguse laste sünnitamiseks annab teadmine, et avalikud teenused, mida on gümnaasiumihariduski, kohalikul tasandil muudkui vähenevad ja muutuvad luksuskaubaks?

Gümnaasium kui lapsepõlve pikendus

Pole saladus, et tõesti lähevad paljud õpilased pärast 9. klassi lõpetamist edasi kohalikku gümnaasiumi just seetõttu, et ei tea, mida edasi õppida tahaks, nii-öelda lapsepõlve pikendamiseks. Samal ajal eeldab tänapäeval enamik kutsehariduse ainekavu gümnaasiumi läbimist.

Samuti on ju kõigis maakoolides neid õpilasi, kes jõuavad tulevikus kõrgele ja kaugele, seda just tänu väikses koolis saadud haridusele ja tähelepanule. Tänu sellele, et ei pidanud suuremat osa oma koolitööpäevast veetma bussis või kusagil bussi oodates ja oli aega õppida.

Olgem ausad, et eriti just maapiirkondadest pärit õpilaste puhul tekib probleem, et nad lähevad kutsekooli seetõttu, et neil pole võimalik linna kooli minna. Põhjusel, et vanematel ei piisa raha, et maksta transpordi, majutuse ja muu linnas kooliskäimisega seonduva eest.

Ärme nimelt unusta, et valdadeski ei ela kõik inimesed vallakeskustes, kus transpordiga pole probleeme. Keskusest kaugemal elamine aga eeldab lapsevanemalt autot ja aega last sõidutada.

Sama teema kerkib, võrreldes ülikooli minevate lõpetajate arvu. Maainimesel ei ole tihti raha, et lapsele kõrgharidust võimaldada, seda aga esitatud tabelid ei näita. See ei tähenda, et gümnaasiumi läbimine oleks selle õpilase puhul tühja läinud.

See ei tähenda, et pärast mõneaastast töötamist ei võiks ta ise oma ülikooliõpinguid rahastama asuda. Siinkohal ei mõtle ma tasulist haridust, vaid elamise ja muude õppimisega seotud kulude kinnimaksmist.

Maaelu kui luksus ja orjus

Nagu eespool mainisin, peaks otse rääkima, et asi on rahas ja prioriteetides. Kui me eeldame, et gümnaasiumiharidus on avalik teenus, võitleme selle kättesaadavuse eest. Kui see aga peabki olema võimalik vastavalt rahakotile, siis ...

Aastaid on propageeritud elukestvat õpet, kuid käesoleva reformi mõistes tahetakse juba gümnaasiumihariduse saajate hulka piirata. Mis me neist täiskasvanutest siis enam koolitame, kui lapsigi ei raatsi?

Et maal elamisväärselt elada (näiteks, et oleks vesi, elekter ja talvel saaks kodunt tööle autoga), kulub niigi rohkem raha ja võitlemist kui linnas. Vastutasuks muidugi maaelu rõõmud, mida rahas mõõta ei saa.

Aga kui rahakott ei luba maal lastele võimaldada miinimumprogrammi, mida gümnaasiumiharidus ometi on, ja see tekitab maainimesele sama teenuse tarbimisel veel rohkem kaudseid kulusid, võrreldes linnainimesega, tuleb teha valik.

Avalikele teenustele tuleb “järele sõita”

Jättes alles vaid suuremad gümnaasiumid, osutame karuteene neile maalt pärit õpilastele, kelle vanematel pole võimalik oma lapsi kas iga päev sõidutada või linnas elamise eest maksta. Loomulikult on andekaid maal vähem kui linnas, sest õpilaste üldarv on teine ja paljude linnakoolide tipud on samuti just maakoolidest tulnud.

Nii jääbki üle avalikele teenustele „järele sõita“. Ehk et kui tahad lapsi kasvatada, tuleb tahes või tahtmata linnale lähemale kolida, et kätte saada need “parandatud kvaliteediga teenused”, mida maakoolide vähendamisega saavutada püütakse.