Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Minu Eesti 1.
Martin Raba, Marta Uustamm, Katre Teearu

Võnnu lahingu mälestusmärk Cēsises. FOTO: Ants Liigus

Pärnu Postimehe ja Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse korraldatud koolinoorte esseekonkursil äramärgitud tööd

Katkise tiivaga lind



Kodumaa oleks kodune maa


maa kus tunned end kodus


Koduselt.


Aga praeguses Eestis ma küll


End koduselt ei tunne


Paljud ei tunne


Midagi võõrast, ebameeldivat


isegi vaenulikku on siin.



(Jaan Kaplinski)





Keeleteaduses on kasutusel mõiste “keeleline relativism”, mille kohaselt maailmal ei ole omaenda struktuuri, vaid struktuuri sunnib maailmale peale keel. Sellest järeldub, et teise keele õppimine tähendab uue maailma loomist, milles kõik võib õppijale olla täiesti erinev varem tuntust. Millisesse maailma satub võõras, kui ta õpib selgeks eesti keele? Millisena näib talle Eesti 21. sajandi hakul?



Kindlasti märkab ta kohe, et Eesti on väike. Kuid väike pole Eesti mitte territooriumilt, sest mullast pinda on Eestil rohkem kui nii mõnelgi Euroopa väikeriigil, vaid vaimult. Eestis valitsev õhkkond on valdavalt hermeetiline, tihe, sumbunud ja umbne. Isegi kuidagi vaenulik ja tige. Siin on liialt tuima iseendaga rahulolu, inimesi juhivad käibetõed ja stambid, mille alla üritatakse painutada kõik elav ja elutu, ajalik ja ajatu.



Otsitakse ühtesid kindlaid tõdesid, suutmata mõista, et maailm on lõpmata keerulisem, kui meile esialgu paistab. Nii juhtubki, et kui eestlane kuuleb sõna “eksperimenteeriv” või “avangard”, on tema hinnang alati ühene ja sirgjooneline: “arusaamatu käkerdis”. Temal pole selleks aega, tema tahab midagi mõistlikku.



Oma füüsilisest väiksusest on Eesti teinud suurima probleemi, milles nähakse põhjust kõikides muudes kitsaskohtades alates majanduskriisist ning lõpetades pooliku haridusreformiga. Püüdes iga hinna eest oma väiksust varjata, käitub Eesti nagu pisike impeerium, mille kõik ettevõtmised peavad olema suurejoonelised ning laiahaardelised. Harva räägitakse inimesest, veel harvem sellest, mis Eestile tegelikult tarvis.



Ühtviisi imporditakse Aafrikas kasvanud banaane ja võõraid ideid, norme ja standardeid, mõtlemata, kas need üldse Eestile sobivad. Me võime neid mekkida, need võivad meile isegi maitseda, kuid kokkuvõttes peame tunnistama, et nagu ei hakka Eestis kasvama seedrid ega palmid, mõjuvad võõrad normid sageli naeruväärsete totrustena.



Eesti on sumbunud, kuna puudub igasugune tõsiselt võetav diskussioon. Selle asemel üritatakse üksteisele jalga ette panna ning oma tõde ja õigust teistele peale suruda. Tulemusena on Eestisse kaevatud nii mõnigi kraav, mille vajalikkust kaevajad isegi seletada ei mõista, või siis lõhutakse ja paisutatakse juba tehtut.



Kõik ikka selleks, et tõestada oma mõjuvõimu. Nii pole midagi imestada, et suureks sirgunud noored, väsinud vanade vaenust, nelja tuule poole pagevad, sest milleks ikka vaeva näha, kui mujal kergem on. Võib-olla tulevad nad kunagi tagasi kraave kaevama ning jõgesid õgvendama, kuid kindlasti ei juhtu see täna-homme, vaid alles aastate, kui mitte aastakümnete pärast.



Eestist on saanud ühe toe riik. Hando Runnel avaldas kolumnis “Kui ausad suud sulguvad” mõtte, et kuigi Lääne-Euroopa, sealhulgas Eesti, süüdistab Ida-Euroopat pidevas tõe moonutamises, käitub lääs ise täpselt samamoodi, surudes oma kodanikele peale ühtesid arusaamu ja tõdesid, nimetatagu neid pealegi poliitiliseks korrektsuseks.



“Muretsen meie niinimetatud Lääne, ja eriti Euroopa, ja eriti Eesti vaimuelu süvenevate ilmingute pärast, mis keelelisel tasemel viitavad kohutavalt kiirele kaldumisele totalitarismi poole,” kirjutab Runnel.



Nõnda tundub, et Eesti sarnaneb üha enam riigiga, mille kodanikel tuleb edukaks hakkamasaamiseks hoida oma tegelikke mõtteid üksnes endale, kuna need võivad olla ebakorrektsed, minnes vastuollu valitseva status quo’ga. Et vaikivat ajastut meenutavad tendentsid on nüüdses Eestis olemas, märkis ka president Toomas Hendrik Ilves 2007. aastal aastapäevakõnes: “Ma olen veendunud, et iga ühiskond, mis takistab vaba mõtte levikut, lõpetab prügikastis.”



“Kui teisitimõtlejad vaikivad, sest kergem on olla vait kui mõtelda ja selle eest peksa saada, siis ei sünni midagi paremat. Sünnib vaid keskpärasus, ja sealt edasi juba mitte midagi,” hoiatas Ilves.



Praegu meenutab Eesti lindu, mis üritab lennata üha kõrgemale ja kaugemale ning seda üha laiema kaarega, kuid ta ei suuda või ei taha mõista, et tema tiivad on katki, sest neilt nõutakse võimatut. Nõutakse seda, mis võib olla jõukohane tugevale ja kogenule, kuid mitte noorele ja haprale. Aga selline meie riik praegu ongi: noor, habras ning vahel isegi pisut liiga naiivne. Igale ebaõnnestumisele otsib Eesti ettekäänet, vabandust või süüdlast, aru saamata, et kõik algab temast enesest.



Martin Raba, Pärnu ühisgümnaasium




Kaugusest paistab kaks suurt ja kaks väikest tulukest. Vaiksel mürinal läheneb buss. Ma sõidan tihti bussiga ning see meeldib mulle. Isegi kui sama teed on läbitud sadu kordi, leian ma ümbritsevas ikka palju uut. See tee, mis lookleb põldude ja metsatukkade vahel, on mulle tuttav.



Mootorimuusika saatel vajun sageli sügavalt mõttesse. Parasjagu tuhiseb buss metsavahelisel lumisel kruusateel. Juht vajutab aeglaselt pidurile: pärast kümneminutilist sõitu on esimene peatus.



Sisse astub üks pealtnäha seitsmekümnendates mees, ees suured prillid, seljas villane kuub. Kuhu tema läheb, pole teda enne kohanud? Sõidame edasi kolmekesi. Kitsas (maa)maantee on mulle väga armsaks saanud. Need vähesed, kes minuga bussi jagavad, on küll võõrad, kuid väliselt ja ehk sisimaski oleme nagu perekond.



Teame, kes kuhu ning miks sõidab. Ja kui mõnd oma “pereliiget“ pole ammu bussis kohanud, hakkame lausa muretsema. Mida näen bussiaknast välja vaadates? Oleneb, kus kohas liikuda.



Linnas sõites ma isegi ei taha välja vaadata. Õnneks ei satu ma sinna väga tihti. Minu seiklemised kulgevad enamasti mööda teed, mida ümbritseb kaunis loodus.



“Põrutame aga soojale maale või kuhugi, kus on suured vaatamisväärsused!” Ei! Eesti on vääriselupaik. Selline jutt, et Eestis on igav ja külm, ajab mind lausa marru ning ma põrnitsen siis väheke omaette. Peale selle, et meie piirkonda ei ohusta suured tormid, üleujutused, vulkaanipursked, on meil väga palju ilusat. Rikkus ei peitu naftas. Meil on hulgaliselt metsa, jõgesid, künkaid, soid. Mida veel tahta?



Tsiteerin Jaan Tättet: “Ma lähen välja ning kõik, mis mind ümbritseb, on ilus.” Ka linlased võiksid vahel aja maha võtta. Kindlasti on ligiduses mõni haljasala, kus vaikust võib leida. Vaikuses on mõtteid kuulda - sellel on imeline jõud.



Millised on Eesti inimesed?



Räägitakse, et eestlasi iseloomustab kadedus, aga samal ajal ka intelligentsus. Minu silmis on inimesed jaotunud gruppidesse. Seda ei ole tehtud paberile ega arvutiprogrammi. Need grupid asetsevad minu peas. Tihtipeale üllatun, et ma tajun juba vähese tundmise juures ära, milline on inimese olemus ja kuhu ta paigutada.



Minu tutvusringkonnas on palju tublisid ja tarku inimesi, kes just nendesse headesse kastidesse kuuluvad. Kahjuks on ka vastumeelsete lahtris palju inimesi, enamiku neist moodustavad noored. Siiski ma usun neisse, nende suutlikkusesse muutuda. Loodetavasti muudavad seesugused inimesed oma käitumist enne, kui see neile kätte maksab ja nad rauana roostetavad.



Mulle meeldivad maal elavad inimesed. Talupidamine on kahjuks säilinud väga vähestes külades. Minu jaoks aga algab Eesti just maalt: külast, talust. Arvan, et maainimene ongi Eesti riigi vundament, kellele rasketel aegadel on saanud toetuda linnainimene. “Siin on su rahu ja tasakaal,” kirjutab Paul-Eerik Rummo. Lisaksin, et siin on veel oskus ja tahtmine teha lihtsat, aga vajalikku füüsilist tööd. Oskus teha vahet tõelisel ja näilisel. Siin on väärikus ja põhimõtted – siin on eestlus. Kahjuks on “vundamendikive” väheks jäänud ja olemasolevadki on murenenud ning sageli üksi.



Ja lähenebki minu peatus. Panen kindad kätte ja mütsi pähe. Bussijuht vajutab aeglaselt pidurile. Too prillidega vanataat tõuseb ka oma pingilt. Milline üllatus, meie teed ühtivad! Soovime bussijuhile head reisi ning jätame bussisõidu tänaseks seljataha. Oleme just maha saanud ning taat pärib, kuhu minu tee viib. Ma vastan talle, et Kuusiku tallu. Taat elavat sealsamas metsa sees ning kutsub mind vahel enda poole teed jooma. Luban järgmisel koolivaheajal seda teha, kui tee mind jälle maakoju toob.



Vaadakem oma peegelpilti ning mõelgem enda sisse. Eesti on tükike Maast, kus on palju ilusat, mis on tuhandete aastate jooksul kujunenud. Siiski ilus sõna “Eesti” on lihtsalt riigi nimi. Meie esivanemad on teinud meile palju häid kingitusi. See, kuidas me neid kinke hoiame ja pärandame, sõltub ainult meist endist.



Marta Uustamm, Pärnu-Jaagupi gümnaasium




Ma sündisin 19 aastat tagasi, täpsemalt 1989. aasta novembris Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki. Kaks aastat hiljem sai Eesti taas iseseisvaks, pärast ligi 50 aastat võõrvõimu all olekut. Sellest ja sellele eelnevast ajast on mulle lugusid rääkinud nii vanemad kui vanavanemad. Kõige rohkem hirmutasid, kuid köitsid mind lapsena vanaema jutustused sõjast. Nüüd, kui ma olen ajalugu õppinud, mõistan, et meie riigil ei ole olnud üldsegi mitte lihtne jõuda siia, kus ning kes me praegu oleme. Meil on oma riik, oma rahvus, oma keel ja kultuur ning neid tuleb osata hinnata.



Ükskord pisikesena kiskusin vanaema juures kapi otsast alla gloobuse. Tookord ma veel ei teadnud, mis kummaline kirju kera see on, aga põnev oli seda kiiresti pöörlema panna. Kui vanaema märkas, et olin selle kätte saanud, pühkis ta sellelt tolmu, asetas oma väikese sõrme kera ühte piirkonda ja ütles: “Meie elame siin. See on Eesti.”



Mulle ei jäänud kohe meelde see konkreetne koht, mida mulle näidati, sest seda oli üpris raske iseseisvalt leida. Tunduvalt lihtsamaks muutis edaspidise otsimise minu jaoks mu noorem vend, kes gloobusel punase vildikaga selle koha ringistas. Eesti on maailma mastaabis väga väike riik. Meid on ainult miljon, kuid eestlased on näidanud, et rasketel aegadel osatakse kokku hoida.



Kui ma kooli läksin, teadsin Eesti kohta juba tunduvalt rohkem. Mul oli selged riigilipu värvid, presidendi nimi, rahvuslind ja -lill, olin külastanud pealinna Tallinna ning oskasin hümni esimesi ridu. Pärast esimese veerandi lõppu kinkis vanaema mulle suure ja paksu raamatu – “Kalevipoja”.



Tookord ei arvanud ma sellest suurt midagi, sest trükitähti seal ei olnud ning seega ei osanud ma sealt eriti midagi lugeda. Sirvisin lehekülgi vaid selleks, et pilte vaadata. Mõni aasta hiljem, kui koolis eeposest räägiti, otsisin ma kodus selle raamatu uuesti üles. Üritasin seda lugeda, kuid värsstekst jäi mulle siiski veel raskesti mõistetavaks.



Nüüd, mitu aastat hiljem, tean ma väga hästi, missugust tähendust see teos eestlaste jaoks omab. Olen arvamusel, et Eesti kirjandus tervikuna on sügav ja mitmekülgne. See on teinud alates ärkamisajast läbi märkimisväärse arengu. Paljud eesti kirjanikud on tuntud piiri taga, kuid mis peamine, nad on palavalt armastatud ja kiidetud oma kodumaal.



Milline on minu Eesti? Eelkõige on see riik, kus ma tunnen, et siin on hea elada, kuigi mida aeg edasi, seda rohkem tekitab see väide minus kahtlust. Siiski usun ma Eesti tulevikku ja siinse elukvaliteedi kasvu. Siin on heal tasemel koolid ja ülikoolid, tublid õpetajad, palju haritud ja teotahtelisi inimesi. Eesti teadlased, insenerid ning infotehnoloogid on maailmas hinnatud positsioonil. Kahju on üksnes sellest, et meie riik laseb „ajudel” välja voolata, sest ei leia neile motiveeritud rakendust. Siiski, miks ei võiks just eestlased olla need, kes avastavad HIV-vastase vaktsiini? Eeldusi ja vaimseid ressursse meil selleks veel ju on.



Olen alati lugu pidanud eesti omanäolisest kultuurist. Sellel on sügavad juured, võttes aluseks kas või hulgalise kollektsiooni meie rahvalaule, mida on kogunenud rohkem kui 133 000. Rahvas oskab ja tahab oma kultuuri hinnata. Ega muidu oleks ju eesti rahvatants, koorilaul, kirjandus või heliloojate silmapaistvamad teosed kuulsad piiritagustes maades.



Eesti keel on maailmas üks kaunimaid, väidetavalt jääb see alla vaid itaalia keelele. Võimalik, et selle üks põhjusi on atraktiivne ja kõlav õ-täht. Siiski tuleb olla ettevaatlik, sest mida enam me Euroopa liitu integreerume, seda raskem on meil oma keelt pealetungiva ingliskeelse massikultuuri taustal hoida.



Peale selle on Eesti suutnud end Euroopas ja kogu maailmas kaardile tuua. Eesti põlevkivitootmine, turba efektiivne kasutamine ja viimasel ajal populaarsust kogunud säästliku tuuleenergia rakendamine pakuvad huvi nii mitmelgi pool maailmas. Välistatud pole oma tuumaelektrijaam, mis võiks nii meie kui teiste riikide energiaressursse täiendada. Kõige enam populaarsust oleme Euroopas kogunud oma e-riigiga, mis hõlmab sellealaseid väljundeid üpris mitmekülgselt. Oleme pea igast küljest juhtmega ühendatud.



Eesti on geograafiliselt soodne koht, kus elada. Siin ei toimu suuri keskkonnakatastroofe, siin ei ole kogu aeg liiga palav ega liiga külm. Asukohast tulenevalt on meil neli aastaaega, mis annavad meile mitmekülgsed võimalused. Eestimaa on kuulus oma kauni looduse poolest. Pool meie riigist on kaetud metsaga, mida iga inimese kohta jagub ligikaudu kaks hektarit. Sood ja rabad on meie maa rikkus, neid leidub rohkem ainult Soomes.



Paljud Kesk-Euroopa riigid on oma sood suuremalt jaolt hävitanud ja näevad nüüd palju vaeva nende taastamisega. Peale selle on Eestis rikkalikud puisniidud, palju järvi ning jõgesid. Meil on ligikaudu 1500 saart, neist ainuüksi 35 asub Peipsi järvel. Lõunanaabritel seevastu pole ühtegi. Vaadates inimkonda, kes on asunud oma elupaika hävitama, on Eesti suutnud loodust kõige hullemast säästa. Keskkonnakaitse muutub aasta-aastalt järjest olulisemaks. Loodan, et minu lastelastelastel on siin tulevikus niisama hea elada kui minul.



Lennart Meri on kord öelnud: “Riik on oma rahva lootuste summa.” Olen sellega nõus, sest peamine ju ongi see, et rahvas ise usuks oma tulevikku, oma riigi arengusse.



Katre Teearu, Kilingi-Nõmme gümnaasium
Tagasi üles
Back