Miinimumpalga pärast ei ole mõtet linnas tööl käia

Silja Joon
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raskemasinate mehaanik Herlend Kruusmann leiab, et parem rabada väiksema palga eest, kui poegadest ja kaasast eemal olla.
Raskemasinate mehaanik Herlend Kruusmann leiab, et parem rabada väiksema palga eest, kui poegadest ja kaasast eemal olla. Foto: Ants Liigus

Igal hommikul tõusevad sajad pärnumaalased varavalges, et valdadest Pärnusse auto või bussiga õigeks ajaks tööle või kooli jõuda.

Ja kuigi selline bussis loksumine või autos sõitmine nõuab aega, tasub see ennast ära, selgus inimesi küsitledes.

Maaelu on luksus

Herlend Kruusmann töötab Pärnu külje all Mauri tehnokülas automehaanikuna.

Noor mees käib juba viiendat aastat Pärnusse tööle Halinga vallast, tema kodutalu asub päris Pärnu maakonna piiril. Viis päeva nädalas sõidab ta oma autoga iga päev 86 kilomeetrit edasi-tagasi.

Pärnus on tööd rohkem kui näiteks Rapla maakonnas, on Kruusmann kindel. Tööpuudust tublil raskemasinate mehaanikul juba pole – mehelik masinate ja mootorite maailm on teda alati võlunud.

Kruusmannil on kodus naine ja väikesed lapsed. Ta ärkab talvel kell kuus hommikul, et minna õue lund rookima, praegu nii enne kella seitset, et 8.30 Pärnus olla. Kui teel satub sõitma liinibusse, venib sõit viis minutit pikemaks, teab mees.

Edasi-tagasi ots läheb mehele maksma seitse-kaheksa eurot. Kuus kulub bensiinile veerand palgast. Õhtuti jõuab ta koju kella 18. Koduteel mõlgutab ta, mida veel õhtul maja juures teha saaks. Majapidamises on ka teine auto, sest vahel on naisel vaja lastega Pärnus eriarstil käia.

“Teist valikut pole, sest maal ei ole tööd. Maaelu on tõsine luksus,” muigab Kruusmann, kes Soomeski keevitajana-mehaanikuna leiba teeninud ja teab, et üle lahe on palgad kordi suuremad. Teisalt on kodunt perest kaugel tööl käia vilets.

Mees nendib, et on isata kasvanud: isa läks varakult võõrsile tööle ja kogu lapsepõlv möödus teda oodates. “Kasvasin Libatses. Siis, kui teised poisid kodus isaga punnvõrre ehitasid, sõitsin mina jalgrattaga ringi, sest isa oli kaugel.

Lasteaia jõulupidudel käisin emaga. Väga noorelt tuli saada suureks, hakata tegema kodus meestetöid ja ise leiutada, mis ja kuidas. Noorema vennaga kaklesime pidevalt, kes on mees majas,” meenutab Kruusmann. Tema kogemuse varal on poisil raske, kui meest pole õpetamas.

Paljud sõbrad kutsuvad: “Tule Soome!” “Pigem saan vähem palka, aga olen igal õhtul kodus,” arvab Kruusmann paremaks. Ta on mõne aja Pärnus korteris elanud, aga see talle ei sobi. “Ma ei suuda elada nelja seina vahel. Tahan kuulda, kuidas lind laulab ja oma koer õue peal haugub. Linnas vaatad aknast otse naabri aknasse,” pakub ta, mutrivõti peos, traktorimootorit takseerides. Ta lisab, et tema isa sõidab praegugi iga päev Libatsest Tallinna tööle.

Herlend Kruusmann nendib, et autoga tööpäeva lõpus sõita on tegelikult päris ohtlik, sest väsimus tikub peale ja silm ähvardab kinni vajuda.

Aeg on kallis

Tori vallas elav Helsi Jürimäe töötab riigiametnikuna, tema kontor asub Pärnus.

Maakonnakeskuses otsis ta tööd pärast Vändra Mistra vabrikust koondamist. Naine elas esmalt Vändras, viis aastat tagasi kolis pere Tori valda. “Käisin alguses tööl bussiga, aga siis läks aeg kalliks kätte ja abikaasa ostis mulle auto,” lausub Jürimäe.

Naine on hommikuse ärkamisega ja tõuseb voodist kell 4.40. “Mulle meeldib rahulikult tegutseda, ahju kütta ja toimetada,” lisab ta. Talvel sõidab ta tööpäeviti kodunt välja kell 6.45. Jürimäe tahab pisut varem tööle jõuda, et enne päeva algust kõik dokumendid lauale tipp-topp valmis seada. Talvel võtab töölesõit 45 minutit, sest Torisse tuleb sõita auklikku kruusateed pidi ja talviti on vahel juhtunud, et tee on veel lumest lahti lükkamata. Vahel on naise poeg appi tulnud ja tee traktoriga lahti ajanud.

Bensiinile läheb Jürimäel kuus 200 eurot, peale selle muud autoga seotud kulud. Kolmandik palgast kulubki bensiinile.

“Mul on ökonoomne auto. Olen selle sõitmisega juba harjunud, olen linnas tööl käinud 15 aastat. Metsa sees tööd ju pole. Oleks võimalust, käiks muidugi lähemal,” tõdes naine. Pärnusse ta kolida ei taha. “Oma talu, oma maad, kõik on ilus. Muidugi, 290eurose miinimumpalga eest maalt linna sõitmisel poleks mõtet,” seletab Jürimäe.

Abiks ikka

Eve Salmu elab Tahkuranna vallas Metsakülas ning töötab alates veebruarist Ravi tänaval Pärnu hooldushaiglas. Enne seda töötas ta ühes linna hotellidest toateenijana, kuid koht koondati. Salmu sõidab hommikuti linna tütrega, kes õpib gümnaasiumis.

Hommikul tõuseb ta kell 5.45, et jala kahe kilomeetri kaugusele bussipeatusesse kell 7 Metsakülast väljuvale Ikla-Pärnu bussile jõuda.

“Olen harjunud,” ütleb Salmu. Sõit kestab pool tundi ja sellel ajal kuulab naine kõrvaklappidega MP3-mängijast muusikat. Buss on täis, sest maalt linna käib tööle palju rahvast. Kuupilet maksab 27.50 eurot.

Salmu päevad on pikad ja ta püüab jõuda Papiniidu risti kell 18.40 väljuvale bussile. Kodupeatusesse tuleb õhtul abikaasa autoga vastu. Toidupoodidele naine aega ei raiska, söögi ostab pere linnast nädalalõpul kuuks ajaks ette.

Maal elamisel on mitu eelist, leiab Salmu. “Rahulik, linnulaul, privaatsus. Olen Kihnust pärit ja maal kasvanud. Linnas töölkäimine tasub end niivõrd-kuivõrd. Abiks ikka. Saab inimeste sekka,” pakub ta.

Viis pluss

Heli Kvell on Pärnu Päikesejänku lasteaia muusikaõpetaja. Pärnus töötab Pootsi kandis elav naine juba viiendat aastat. Enne seda oli ta ametis Tõstamaa koolis.

Tööl käib naine bussiga. Äratus on kell 5.30. Et Pootsi bussipeatusse on kodutalust kaks kilomeetrit, siis selle vahemaa ta kõnnib, sõidab auto või rattaga. Ratas on lasteaedniku lemmik.

Pootsist sõidab kell 7 läbi Lihula buss, mis on juba rahvast tulvil, sest Tõstamaalt on teisigi Pärnusse tööle sõitjaid.

Kuupilet maksab 49 eurot ja sellega võiks naine kas või kaks korda päevas edasi-tagasi Pärnusse sõita: Tõstamaalt Pärnu ja tagasi sõidab päeva jooksul viis bussi.

Bussiplaani järgi on seatud kogu Kvelli tööpäev: sõit kestab 40 minutit, maha astub ta bussist Vana-Pärnus ja kõnnib üle silla Päikesejänkusse.

Õhtul astub ta bussi peale minnes läbi Vana-Pärnu toidupoest. Seda linna mõistes kallist poodi külastada tuleb odavam kui Pootsis. Talvel naine lahkub kodunt ja jõuab koju pimedas.

Lähemal kui Helsingi

“Linnas tööl käia tasub end igal ajal ära. Töö mulle väga meeldib ja minule on see ideaalne. Viis pluss. Elu on seatud nagu kellavärk. Isegi bussis on mul tegevust, seal on hea mõelda, kuidas teha pidusid, mänge või laule,” lõpetab ta jutu.

Siret Saar on töötukassa ametnik, kes iga päev Häädemeestelt Pärnusse ja tagasi sõidab. Fibo-plokkide tehasest koondatud naine oli viis kuud töötu ning pidas sel ajal plaani leida koht Pärnusse või välismaale.

Tema päevad möödusid arvuti taga CV-Online’is. Saar pakkus end kõikvõimalikele ametikohtadele ja oli lõpuks rahul, et ikkagi Pärnus sobiv ametikoht leidus.

Saare tööpäevad algavad igal hommikul kell kaheksa. Kodus ärkab ta kell 5.15, et jõuda 6.30 Häädemeestelt väljuvale bussile. Buss on täis Pärnusse sõitvaid koolilapsi ja töölisi. Peale nende õpetajad, kes Pärnu koolides töötavad.

Et bussiliiklus aleviku ja linna vahel on hea, jõuab Saar koju kas kell 18 või 19.30, lipates pärast tööd läbi Port Arturi toidupoest.

Bussi kuukaart maksab 54.10 eurot. Kuupiletiga tuleb edasi-tagasi sõitmine palju soodsam. Kuigi paljud, kes Pärnus tööl käivad, klapitavad oma tulekut-minekut ja sõidavad ühe autoga, ei ole Saarele sellised lahendused ajaliselt sobinud.

Naine tunnistab, et vahel on kolm aastat kestnud rutiin väsitav. “Hommikul bussis tukud, õhtul tahaks juba kiiremini koju jõuda. Kaks tundi päevas kulub bussisõidule. Kuulan raadiost kõrvaklappidest uudiseid ja muusikat, vaatan aknast välja ega taha isegi lobiseda. Koliks Pärnusse, aga see ei ole paraku võimalik,” räägib ta.

Töötukassa ametnikuna kuuleb Saar vahel kurtmist, et Sindist või Raekülast on kohutavalt raske Pärnus tööl käia. Siis julgustab naine ja kinnitab: see pole sugugi võimatu.

“Ma olen ise elus näide. Kui bussiliiklus asulate vahel on hea, tasub tööturul endale kaugemalegi kohta otsida,” leiab ta.

 

Maalt linna

* Igal õppeaastal sõidab maabussiga kooli või huviringi üle 2000 õpilase, kes kasutavad kiipkaarti. Iga kuu ostab maaliinide kuukaardi ligi 520 täiskasvanut, lisanduvad linnalähedastel bussiliinidel sõitjad.

* Aasta jooksul läbivad Pärnu maakonna tellitavad bussid üle 4,2 miljoni kilomeetri, vedades ligemale 3,1 miljonit sõitjat.

 

Avo Rahu, Pärnu maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna transpordinõunik

“Pärnu maakonnas on 77 bussiliini. Kolme aasta vältel on neist puutumata jäänud ainult neli – kõiki on inimeste palvel mingil määral muudetud. Kui Tootsis turbatööstus lõpetas, oli vaja luua inimestele võimalus Tori-Jõesuusse tööle tulekuks. Ümberistumiseks. Riisa tee otsa tegime bussipeatuse just. Kihnu teisele praamile tuleks buss vastu saata ja uude Pulli raudteejaama peatusse transport panna käima, kui Edelaraudtee parkla välja ehitab. Liinil number 39 panime bussi jõe paremkaldale Sindi suunas kaks korda päevas sõitma, et Urge rahvas liikuma saaks. Jäärjasse oleks tarvis bussiliini.

Peale selle peab maainimestel olema võimalik linnabussidele ümber istuda. Palju rahvast käib tööl näiteks haiglas. Käivituv uus linnabussisüsteem lööb ilmselt kõik pea peale. Olen seisukohal, et ühistranspordis ei tohi järske pöördeid teha. Inimesed ehitavad majagi ja seavad kogu oma elu bussi järgi. Äkilised pöörded pole head.”

 

Mart Vaiksaar, Tori vallavanem

“Kui palju täpselt meie vallast rahvast linnas tööl käib, ei oska öelda. Tootmist on meil vähe, enamik sõidabki Pärnusse tööle. Pärnu on tõmbekeskus number üks, Skandinaavia number kaks.

Maakonna transpordisüsteem ja maabussiliinid on ajalooliselt kujunenud. Tori kurta ei saa: valda läbib ju põhimagistraal. Bussiga tuleb linna sõitmine soodsam. Kuigi olen autokasutaja, sõitsin spetsiaalselt mõne korra Pärnusse bussiga, et veenduda, kuidas on. Kasulikum igal juhul kui autoga.”

 

Heiki Mägi, Pärnu maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja

“Pärnumaa suuruse ja elanike arvu suhte tulemus on hõre asustatus. Loomulikult peetakse bussiliinide ja -graafikute puhul esmajärjekorras silmas tööleruttajate ja kooliminejate vajadusi.

Paraku tuleb siinjuures lähtuda summeeritud nõudlusest, mis tähendab, et ühe tööandja öise vahetuse pärast liini ei avata. Sellised erandjuhud jäävad töötajate ja tööandja vahel lahendatavaks, näiteks ühest kandist viie inimese töölejõudmiseks on kindlasti odavam kasutada ühist autot, kaheksa puhul mikrobussi.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles