Helga Matvere: Rõõmu teeb uus lasteküla

Ülemaailmse sotsiaaltöötajate päeva tähistamisel Jõhvi kontserdimajas 20. märtsil tunnustas Helga Matvere tööd sotsiaalminister Hanno Pevkur oma tänukirjaga. Südamega tehtud töö eest. Läinud aastal oli Matvere kutsutud siseministri vastuvõtule, kust ta naasis tänukirja ja hinnalise kingitusega.

FOTO: Ants Liigus

Helga Matvere on töötanud Pärnu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonnas selle loomisest ehk 1992. aastast alates. 1. mail saab ta tähistada oma tööjuubelit: täitub 20. ametisoldud aasta.

Tagasihoidliku oleku, rahustava jutustiili ja julgustava naeratusega naine on aga võtnud sihiks oma sotsiaalhoolekande peaspetsialisti tööle kriips alla tõmmata ja penisonipõlvele mõelda.

Miks just nüüd?

Pärast mitut koondamist maavalitsuses on töökoormus olnud väga suur, ülesandeid seinast seina. Minu ametikoht hõlmas kahel viimasel aastal kõiki sihtgruppe: eakaid, puuetega inimesi, lapsi.

Lisandusid laste hoolekannet puudutavad tööülesanded, kõige mahukam neist on riiklik asenduskodu teenus, peale selle igapäevane laste hoolekande töö. Seda kõike kokku oli mulle palju. Nii otsustasingi: 20 aastat on kena ümmargune arv, et sel puhul kolleegidele lahkumiskohvi pakkuda. Teen seda 3. mail.

Nii tähtsate otsuste puhul on kenaks kombeks tagasi vaadata. Alustame algusest.

Alguses olin puuetega inimeste ja vanurite peaspetsialist. Maavalitsused on viimasel ajal üsna õhukeseks lihvitud, nii ka meie osakond. Koondamiste lained on viinud osa töötajaid, osakonna nimetuski muutus mõni aasta tagasi. Ühendati kaks osakonda: haridus- ja sotsiaaltervishoiuosakond, mille nimetuseks jäi haridus- ja sotsiaalosakond.

Muutus minugi ametinimetus: nüüd olen Pärnu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna sotsiaalhoolekande peaspetsialist. Sotsiaal- ja tervishoiu poolel töötab praegu kolm spetsialisti. Tervishoiunõunik, kes vastutab ja kureerib perearstisüsteemi, korjab ja edastab nii tervishoiu- kui sotsiaalhoolekande statistikat.

Alates 2012. aastast on komplekteeritud terviseedendaja ametikoht. Ja minu vastutada on kogu sotsiaalhoolekande probleemistik. Suurt puudust tunneme lastekaitsetöötaja ametikohast, mis likvideeriti kaks aastat tagasi.

Nüüd on väga raske leida maavalitsuse eelarvesse raha lastekaitsetöötaja töölevõtmiseks. Lastekaitsetöötaja ülesanded jaotati haridus- ja sotsiaalosakonna töötajate vahel. Kahjuks kannatab seetõttu lastekaitsealane töö maavalitsuse tasandil.

Teil on meediku haridus. Kuidas sattusite sotsiaaltööle?

Enne maavalitsuse tervishoiu- ja sotsiaalosakonna loomist ja seal tööle asumist töötasin 28 aastat meditsiiniõena.

Olen lõpetanud Tartu meditsiinikooli lasteasutuste meditsiiniõe eriala, pikki aastaid olin ametis Pärnu lastepolikliinikus: talvel Koidula koolis õena, suvel asendasin puhkusel jaoskonnaõdesid. Algul kohakaaslasena, hiljem töötasin täiskohaga aastaid Eesti Punase Risti alluvuses patronaa˛iõena, mis praeguses mõistes on koduõe amet.

Minu patsiendid olid rasked ja ülirasked kodus paranevad inimesed, kellele tuli teha arstide määratud meditsiinilisi protseduure. Nende hulgas olid vähihaiguse lõppstaadiumis olijad, kellele tuli teha mitu korda päevas valuvaigistavaid süste. Patronaa˛iõe töö andis tugeva koolituse puuetega inimeste ja vanurite abistamiseks, sest tööd tuli teha patsiendi kodus iseseisvalt, arsti juuresolekuta.

See andis tugeva eneseusu oma võimetesse. Õppisin puuetega inimesi ära kuulama, nendega suhtlema, empaatiat nende probleemidega tegelemisel. Sellise meditsiinilise pagasiga otsustasin teha kannapöörde ja kandideerida maavalitsuses loodavasse tervishoiu- ja sotsiaalosakonda puuetega inimeste ja vanurite spetsialisti ametikohale.

Nõukogude ajal puudus Eestis selline eriala nagu sotsiaaltöö, seda tuli nullist üles ehitama hakata. Pakuti eri koolitusi, mina valisin kõrghariduse omandamise tolleaegses Tallinna pedagoogilises instituudis, praeguses Tallinna ülikoolis.

Alustasin õpinguid sotsiaaltöö kateedris sotsiaaltöö erialal 1992. aastal. Olin siis 48aastane. Õppisin kaugõppes ja iga kuu tuli nädal aega kohal olla, et eksameid ja arvestusi teha. Iseseisvat tööd oli väga palju, vaba aeg kulus raamatukogudes erialakirjandusega tutvumiseks. Lõpetasin ülikooli 1996. aastal sotsiaaltöötaja erialal bakalaureusena.

Lõputöö tegin teemal “Eakate toimetulek Pärnumaal”. Täitsin ära 100 ankeeti – 50 Pärnumaa valdades ja 50 Pärnu linnas. Igas ankeedis oli 100 küsimust. Tollal oli eakate toimetulek väga problemaatiline: pensionid väikesed, kommunaalkulud kõrged. Eriti teravalt tuli uurimusest välja üksinduse probleem: lapsed elavad kaugel, aega oma eakate vanemate külastamiseks ei jätku.

Õppejõududeks olid professorid välismaalt: Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Taanist, sest Eestis ei olnud veel sotsiaaltööd oskavat ja professionaalsel tasemel õppejõudude kooslust. Arvan, et meie kursus tegi väga suure hüppe sotsiaaltöö teadmiste vallas, sest saime arenenud riikide õppejõudude teadmisi omandada,

Pärast ülikooli lõpetamist töötasin maavalitsuses oma erialal edasi ega ole seda kunagi kahetsenud. Vahel meie ilusas suures ja uues haiglas käies siiski midagi tuksatab hinges, meditsiin on jäänud südamesse, kuna see oli minu elu esimene valik.

Kas muutused sotsiaalvaldkonnas on algusajaga võrreldes kardinaalsed?

On. Algusaastatel tegime väga palju otsest klienditööd: jagasime ühekordseid toetusi, tegelesime elukindlustuse ja bensiiniraha kompenseerimise, vanglast vabanenutele ette nähtud toetuste maksmise ja nendele elukoha ja töökoha muretsemisega. Klientide järjekord püsis ukse taga. Puuetega inimesed ja eakad käisid väga palju oma probleemidega vastuvõttudel.

Saime humanitaarabi Norra Buskerudi maakonnast. Jagasime rõivaid ja panime paljud puudust kannatavad inimesed pealaest jalatallani riidesse. Rajasime koos Buskerudi maakonna ja tehniliste abivahendite firmaga OÜ Invaru Pärnumaa Abivahendite Keskuse, kus jagasime Norrast saadud kasutatud abivahendeid. Alustasime klientide varustamist uute ja ajakohasemate abivahenditega.

Nüüdseks on tööülesanded kardinaalselt muutunud: maavalitsus on riigi käepikendus, koordineeriv ja kohalikes omavalitsustes teenuste üle järelevalvet teostav asutus.

Tähtsal kohal on igasugune planeeringutöö ja arengukavade koostamine maakonna piires. Vahetu klienditöö, nagu toimetuleku- ja ühekordsete toetuste maksmine, tugi- ja isiklike abistajate määramine, teenuste loomine nii lastele, puuetega inimestele kui eakatele on jäänud omavalitsustele.

Minu otsesed tööülesanded puudutavad endiselt puuetega inimesi ja eakaid, nende nõustamist ja teenuste järelevalvet kohalikes omavalitsustes.

Üks suur töölõik on tehniliste abivahendite soodustingimustel eraldamine puuetega inimestele, eakatele ja lastele. Olen selle ala koordinaator Pärnu maakonnas. See töö anti sotsiaalministeeriumist maavalitsustele üle 2000. aastal ja kogu aeg on see olnud minu üks suuremaid ja töömahukamaid valdkondi.

Nüüd on hakatud rääkima reorganiseerimisest ja tsentraliseerimisest ning jutud liiguvad, et töölõik plaanitakse üle viia sotsiaalkindlustusameti ametkonna ülesannete hulka.

Kaks aastat tagasi, pärast seda kui maavalitsus koondas lastekaitsetöötaja, jaotati tööülesanded osakonna töötajate vahel ja mulle jäi asenduskodu teenuse koordineerimine.

Asenduskodud on varasemas mõistes lastekodud, kus elavad, kasvavad ja õpivad need lapsed ja noored, kelle vanematelt on ära võetud vanemaõigused või kel mingil muul põhjusel ei ole perekonda ega kodu.

Pärnumaa lapsed paiknevad praegu kuues Eesti asenduskodus. Kõikidele nendele asenduskodudele eraldan lepingu alusel pearaha, viseerin igakuulised arved, hoian näppu peal miljonitel, mis selleks teenuseks eraldatakse, alustan ja lõpetan lepinguid ja valmistan ette maavanema korraldusi pearaha maksmise kohta.

Mis on eriti rõõmu teinud?

Kui Pärnu linnas valmis lasteküla! See koosneb väikestest toredatest peremajadest ja tegelusmajast. Lapsed kolisid ära vanast lastekoduhoonest ja said ilusad uued ruumid peremajades.

Peremajas elab kaheksa last, osa kahekaupa toas, osa üksinda. Igas majas on oma päeva- ja öökasvatajad, kes tegelevad ainult konkreetse maja lastega. Sellega peaks lastel tekkima kodutunne.

Majad on tõesti ilusad, hästi sisustatud, igas suur televiisor ja kamin, oma kööginurk. Õues on lastele ehitatud mänguväljakud, tegelusmajas on jõusaal.

Rõõmustab, et paar aastat tagasi valmis Vändra tervishoiukeskus ja uued ruumid sai hooldusraviosakond, kus paikneb eraldi osakond psüühiliste erivajadustega inimestele. Majas said ruumid ka perearstid ja apteek ning taastusraviteenuse osutajad.

Välja hakkab kujunema Vändra sotsiaalkeskus, kuna uue tervishoiukeskuse lähedale riigimaale on plaanis ehitada peremajad psüühiliste erivajadustega inimestele. Need püstitab sotsiaalministeerium koostöös AS Hoolekandega, mis on ministeeriumi allasutus.

Rõõmu teeb seegi, et on hakatud mõtlema kõige nõrgematele ehk psüühiliste erivajadustega inimestele. Nõukogude ajast kardetud-paljuräägitud erihooldekodud läksid kõik AS Hoolekandele, mis tegelebki nende suurte vanade hoonete müügi ja väikeste hubaste peremajade ehitamisega.

Vanadest hoonetest tuuakse välja erivajadustega inimesed ja paigutatakse elama uutesse ja ilusatesse ehitatavatesse peremajadesse – suur areng psüühiliste erivajadustega inimeste hoolekandes. Nii lasteküla kui psüühiliste erivajadustega inimeste peremajade ehituse raha on laekunud Euroopa Liidu tõukefondidest.

Eakate hoolekandeski on, võrreldes algusaastatega, olukord tunduvalt paranenud. Valdades töötavad hooldekodud on tasapisi saanud uue kuue, vastavalt võimalustele on olmetingimusi parandatud ja maju restaureeritud.

Hooldekodud ei ole enam üle koormatud, enamasti on hoolealused tubades kahe-, vähesed kolmekaupa. Pidevalt tegeleb riik hooldustöötajate koolitustega, et parandada hoolduse kvaliteeti ja kaitsta töötajaid läbipõlemise eest.

Pärnu maakonnas on kokku 11 tavahooldekodu ja 441 kohta. Suuremad neist on Tammiste hooldekodu 136 hoolduskohaga, otsast lõpuni korda tehtud ja restaureeritud. Teine suurem on Halinga hooldekodu – eraettevõte 95 hoolduskohaga.

Halinga on arenev hooldekodu ja laienenud vallas kolme piirkonda. Tõstamaa vald plaanib oma vanale hooldekodule juurdeehitust ja vana osa kapitaalremonti, Tootsi valda oleme planeerinud dementsete vanurite hooldekodu.

Projektile on juba rahagi olemas, kuid vahepeal likvideeriti Tootsis briketitootmine, palju inimesi jäi töötuks ja vallavalitsusel ei jätku raha hooldekodu ehituse omaosaluseks. Kogu jõud kulub töötute toimetuleku toetamiseks.

Probleemina eakate hoolekandes tooksin välja hooldekodukoha kõrge maksumuse, mida ei kata ära eakate pension. Lapsed, kes peaksid oma ema või isa hoolduskulusid aitama maksta, ei tarvitse ise olla heal järjel, on töötud või kulub kogu raha oma pere liikmete tarvis. On juhtumeid, kui lapsed võtavad oma vanemad hooldekodust ära ja püüavad neid kodus hooldada, et ots otsaga kokku tulla.

Keda valdade seast peate edumeelsemaks ja miks?

Edumeelseimaks pean Paikuse valda, kus on igas valdkonnas võimalik täheldada edasiminekut ja kus on väga tubli vallavanem, kes mitu valitsemisperioodi on valla etteotsa tagasi valitud. Kuno Erkmann on enda ümber moodustanud väga tegusa meeskonna, kellega koostöö hästi sujub. Edukalt läheb ka suurel ühinenud vallal Saardel.

Mõistagi toon välja Vändra alevi koos Vändra vallaga, kus ollakse väga innovaatilised ja koostööaltid projekte ellu viima, ehitama ja töökohti looma. Vändrast hakkab kujunema suur ja tegus sotsiaaltöökeskus.

Mis on praegu põhimure?

Maavaldades puuduvad haritud lastekaitsetöötajad. Paljudes valdades tegutseb ikka veel vaid üks sotsiaaltöötaja, kes peab tegelema kõikide sihtgruppidega: eakad, puudega inimesed, lapsed ja toimetulekuraskustes inimesed. Näeksin tulevikus olukorda, kus igas vallas on tööle võetud lastekaitse-, samuti puudega inimeste ja vanurite probleemidega tegelev spetsialist.

Lastekaitse probleeme on seinast seina. Need on kohati väga keerulised lahendada. Muidugi on muredes süüdi ka vanemate vähene tähelepanu ja hoolitsus, lapsed kasvavad omapäi, saavad liiga vara täiskasvanuks.

Vanemad tegelevad ellujäämisega. Paljudes peredes on üks või mõlemad vanemad välismaal tööl ja lapsed peavad kuidagi ise toime tulema. Paljude laste ainsaks toidukorraks päevas jääb koolilõuna.

Mis aitab edasi, aitab kanda teiste muresid?

Koostöö. Tahan kiita kõiki Pärnumaa sotsiaaltöötajaid, kellega Pärnu maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonnal on tihe side, seda ka seminaride ja koolituste korraldamises.

Kogemuste jagamine aitab lahendusi leida. Kõik teevad rasket ja sageli üle jõu käivat tööd, peavad nurisemata vastu, olles vastutustundlikud.

Mida võtate ette vastse pensionärina?

Suvel plaanin puhata. Kindlasti soojendan üles mõne hobi, millega kunagi olen tegelnud, lähen näiteks mõnesse võimlemisrühma. Armastan jalgrattaga sõita, tahan muretult ja pingevabalt jalutada, läbi lugeda kõik uued raamatud, mis koduriiulis ootavad – selleks pole mul seni aega olnud.

Kahtlen sisimas, kas ma päris koduseks jääda tahangi. Mul on meditsiinis keskeri-, sotsiaaltöös kõrgharidus. Hing ihkab uut väljakutset, kus oleks väiksem koormus.

Tagasi üles