Euroopa Liidu jaanuariprognoosi (JP) vastuoksuste käsitlemiseks sobib appi võtta börsitermineid ja mudeleid, eeskätt kassi* nimega seotud, sest majandus näib praegu niisama kõikuv nagu börs tavaliselt.
Ülo Ennuste: Kas surnud kassi põrge?
Ja mis kõige olulisem, börsiga on olnud alati seotud eriti andekaid matemaatilisi ”spekulatsiooniteooria geeniusi“, kes üldiselt juba rohelistena on keerukatest protsessidest läbi näinud stiilis ”see institutsioon on loodud just lollidelt raha äravõtmiseks“.
JP järgi tundub igale tublile positiivsele majandusteadlasele, positiivsest poliitikust ja pankurist rääkimata, et tehniliselt tuleb lugeda Eestis selle kriisi lõpuaastaks tänavust aastat, sest tulevaks aastaks on oodata kergelt positiivset 1,2protsendist sisemajanduse kogutoodangu (SKT) kasvutempot. Kuid kui vaadata natuke terasemalt ja laiemalt, börsihai vilunud silmaga ehk riske arvestavalt, hakkab see kassi küsimus kohe kummitama.
Nimelt selgub, et Eesti on kogu ELis üks väheseid, millel oodatav kasv paradoksaalselt taastub koos potentsiaalse sisemajanduse kogutoodangu (PSKT) edasise langemisega, seega ilmselt vihjates mingile peatsele järgneva kriisi ähvardava nõiaringi riskile.
Tõepoolest, võttes PSKT languse hinnanguks rahvusliku tööhõive vähenemise, näeme, et Eesti on peaaegu ainuke sügavamast kriisist ”väljuja“ koos hõive jätkuva langusega, seda üle ühe protsendi aastal 2010. Samast näeme, et Eesti on selles kriisis ilmselt üks suuremaid kumulatiivselt hõive kaotajaid liikmesriikide hulgas: kuue protsendi jagu vähemasti.
Selgitust sellele paradoksile annab tabeli peas olev märkus ”muutumatu poliitika tingimusel“.
Muutumatu poliitika nähuks Eesti puhul võime ilmselt lugeda seda, et nii tänavu kui tuleval aastal jääb inflatsioon suhteliselt kõrgeks, partnerriikidega on vahe kaks-kolm korda, vähendades nii konkurentsivõimet. Eksport langeb edasi, alandades hõivetki. Samuti näib JP alusel järjest vähenevat inflatsioonikriteeriumi täitmise tõenäosus, seda prognoosist prognoosi. See omakorda kahandab potentsiaali.
Muutumatu poliitika nähuks tuleks pidada eelarvepositsiooni taandamise poliitikatki. Seejuures võiksime hinnata, et näiteks eelarve lisakärpimine tänavu kümne miljardi võrra võiks PSKT näitu vähendada ligemale kolme protsendi jagu (väide kehtib ka rahvatulu potentsiaali kohta mõnevõrra karmimal kujul, sest välisomanduse ja välisvõlgnevuse osa järjest suureneb).
Pensionitõusu tühistamine tänavu piiraks teoreetiliselt samuti oma protsendi jagu rahvusliku majanduse edasist võimekust, seda kodumaise nõudluse vähendamise kaudu ja sisemajandusliku nõudluse üldise langustrendi taustal (muide, protsendine potentsiaali langus oleks pikema perspektiivi mõttes vähemalt kümne-miljardine kaotus rahvuslikule majandusele).
Jääb lisada, et eelöeldud mõttekäigud ei tundu olevat võõrad isegi rahvusvahelisele valuutafondile (IMF).
Seega, muutumatu poliitika tingimustes näikse Eesti majanduse jätkusuutlikkus ikkagi jäävat vähe tõenäoliseks, vaatamata sellele, et JP järgi loeme 2010 majandustõusu 1,2 protsenti usaldusväärseks prognoosiks (unustamata, et prognoosid on alati tõenäosuslikud, riskiga, mis 1,2 protsendi juhul on kirjeldatav vahemikuga –1–3 protsenti). Nii jääb sellele 1,2 protsendile juurde oluline “surnud kassi põrke” maik, mis vajab kiiresti leevendamist.
Moraal: kogu kehtiv majanduspoliitika vajab kapitaalset teaduspõhist remonti, seda nii süsteemi-struktuuri kui funktsionaalses vallas, eriti aga avalike teavitamissüsteemide usaldatavuse tõstmise alal.