"Jannsen 206" konkursi võidutöö ⟩ Kas lugemine on eilne päev?

See poiss, kes kunagi karjamaal lehmadele raamatuid ette luges, oli Jaan Jensen. Hilisemas elus tuntud kui Johann Voldemar Jannsen. Foto: ChatGPT/Grete-liisa Sihver

Kuulsin kord üht lugu poisist, kes hullupööra raamatuid lugeda armastas. Kohe nii meeletult, et neid karjamaal lehmadelegi ette luges. Peale selle osanud poiss ka riimis rääkida. Tundub nagu muinasjutt, eks? Igatahes on tänapäeval sellist asja raske ette kujutada. Et keegi loeks vabast tahtest. Et laps võtaks raamatu kätte mitte sellepärast, et õpetaja käskis, vaid sellepärast, et maailm seal sees lihtsalt kisub endasse. Ometi oli kunagi aeg, mil raamat mängis noore inimese elus tähtsat rolli, pakkudes nii meelelahutust kui avades tee teadmiste juurde.

Lugemishuvi on kadumas. Kui kunagi olid Eesti noored lugemises esirinnas, siis "PISA 2022" uuring näitab, et praegu loevad nad üha harvemini ja süvenevad sellesse vähem. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem ta raamatutest kaugeneb.

Tegelikult polegi vaja uuringuid, et seda kõike näha. Noortekeskuses töötades kuulen noortelt tihti, kuidas lugemine ei paku huvi. Olen püüdnud nendega sel teemal juttu teha, kirjandust soovitanud. Ise kasvasin ajal, mil igavust peletati muu hulgas lugemisega ja nii said raamatutest mu igapäevased kaaslased. On tänini. Mu süda tilgub verd iga kord, kui mõni noor teatab, et tema küll lugeda ei viitsi. Et see on igav. Pole haruldane, kui raamatu läbilugemise asemel otsitakse internetist selle sisukokkuvõte ja saadakse nii koolis hinne kätte. Või kui kuulen noorelt, et ta proovis küll raamatut lugema hakata, aga esimesest leheküljest kaugemale ei jõudnud – juba olevat liiga palju teksti.