"Jannsen 206" konkursi II koht ⟩ Nukitsamees on metsas tagasi?

Lapsed tajusid üha sügavamale metsa minnes: mida kaugemale lähed, seda õelamaks ja vaenulikumaks muutub eit. Foto: ChatGPT/Grete-liisa Sihver

2025. aasta on eesti raamatu aasta. Just seepärast on paslik siduda oma arvamuslugu Eesti kirjanduse ühe meisterlikuma teosega.

105 aastat tagasi kirjutas Oskar Luts lastejutu "Nukitsamees", mille tegevustikus toimub läbiv võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. Ühel pool Iti ja Kusti oma headusest ja hoolivusest pakatavate vanemate ja vanaisaga. Teisel pool metsamoor ja vanaätt koos poegade Mõhu ja Tölpaga. Raamatus võidab headus kurja, Iti ja Kusti toovad Nukitsamehe koju ning südamlikus ja soojas õhkkonnas kujuneb väikesest metsaelanikust tasapisi aus, tubli ja teistega arvestav poiss, kes on hea seltsiline nii pereringis kui koolis. Tume nahk heleneb ja sarvenukid kaovad. Nukitsamees on justkui sümbolkuju, kirjeldamaks muutusi headuse ja inimlikkuse poole.

Võtan siinkohal endale vabaduse esitada küsimus: kas Oskar Luts võis pidada Nukitsamehe all silmas kogu eesti rahvast? Käsitleda metsaelaniku külla saabumist, sotsialiseerumist ja hariduse omandamist kui pääsemist orjaikkest ja võõrvõimust, püüet ärksuse ja arengu poole, jättes paksu metsatukka maha kurjuse, õeluse, kadeduse, mammonaahnuse ja kättemaksuiha? Ehk tähendas raamatu muinasjutuliselt ilus ja heatahtlik lõpp lootusrikkust ja usku kogu meie rahva tulevikku?