Paneelmajade kestmine sõltub peremehe hoolest

Mitteteadjal on raske arvatagi, et A. H. Tammsaare puiestee ääres kõrguvatel renoveeritud kortermajadel on vanust tublisti üle 40 aasta. Foto: Urmas Luik

Tallinnas Lasnamäel korterelamu neljandalt korruselt paari nädala eest alla sadanud rõdupaneel on tõstnud päevakorda aastakümnete eest ehitatud paneelmajade eluea.

„Hoonete projekteerimisel arvestatakse üldjuhul nende kasutuseaks 50 aastat,” ütles Pärnu linnavalitsuse ehitusjärelevalve teenistuse juhataja Maire Nigul. „Juba hoone projekteerimisel ja selle ehitamisel tuleb järgida kõiki ehitusnorme ja nõudeid, et oleks tagatud hoonete pikaajaline püsimine. Kui siin on tehtud kvaliteedis järeleandmisi, ei jää õnnetused tulemata.”

Kui eeldada, et ehituskvaliteedis pole mööndusi tehtud, ei tohiks Pärnus suurte paneelmajadega veel probleeme tekkida. Eriti kui meenutada ehitusinseneri, Tallinna tehnikaülikooli professori Karl Õigeri väidet, et paneelmaja eluiga on kindlasti poolest sajandist pikem. Kui palju just, sõltub suuresti maja hooldusest.

Omanik vastutab

„Jagan Karl Õigeri seisukohta, et õigel hooldamisel kestavad paneelmajad kaua, seejuures on siin rõhk sõnapaaril “õigel hooldamisel”,” märkis Nigul. „Me teeme autodele tehnilist hoolt iga teatud arvu kilomeetrite järel, nii on ka hoonetele tarvis teha regulaarset ülevaatust ja hooldust.”

Liiati on ehitusseaduses sätestatud, et ehitise omanik (suures paneelmajas on hoone omanikud kõik korteriomandite valdajad) peab tagama nii ehitise korrashoiu kui ohutuse.

Viimasena manitud nõue on eriti aktuaalne, pidades silmas tõika, et läinud sajandi 1960. aastail suurpaneelide masstootmise juurutamise järel algas Pärnuski suurlinnade eeskujul hoogne korterelamute ehitus.

Kui esiotsa laoti hruštšovkade müüre käsitsi ja kivi kivi haaval, siis 1960ndate alguses hakati seinaelemente ehk plokke paika tõstma kraanaga ja majad kerkisid jõudsalt. Seda eelkõige tänu 1962. aastal käiku antud Tartu raudbetoontoodete tehasele.

50aastased majad

Innuka tegevuse tulemus on tänini Pärnus hinnata Oja ja Kaevu tänava ristmiku lähedal, kus seisvad hooned pärinevad hooneregistri andmete kohaselt aastatest 1960–1963.

Neist natuke nooremad korterelamud kõrguvad J. V. Jannseni tänava ääres, nende sünniaasta on valdavalt 1964.

A. H. Tammsaare puiestee äärsed kortermajad võeti kasutusele 1960. aastate lõpus nagu ka 115 korteriga elamu Karusselli 93.

Praegu Pärnu ilmselt suurima elanike arvuga Mai elurajooni ehk omaaegse 9. Mai tänava äärde hakkasid Tartu tüüpi paneelmajad kerkima 1970. aastate alguses, kui juba mainitud Tartu raudbetoontoodete tehas hakkas 1974. aastal valmistama suurpaneele, mis tuli vaid vedada ehitustandrile, hooneks kokku monteerida ja ruumid viimistleda.

Nüüd, kui aastakümnete eest kerkinud hooned on ajakohaselt soojustatud, on võhikul raske eristada, kus uue väliskesta all on tellismüür, kus paneelsein.

„Suures mahus kortermaju on Pärnus ehitatud 1970. ja 1980. aastatel,” rääkis Nigul. „Enamjaolt on need Tartu tüüpi või silikaattellistest ehitatud kortermajad, kus rõdud on kas puitpiiretega või lodžad, kus rõdu on hoone fassaadi tasapinnast seespool.”

Oluline õhuvahetus

Paratamatult on korterelamud laiem jututeema, eelkõige valutab nende käekäigu pärast südant Eesti korteriühistute liit, kuna keegi ei oska öelda, kui pikk on paneelmajade iga.

„Ehitise reaalne eluiga sõltub eri teguritest, sealhulgas sellest, kuidas ja kui sageli on ehitist hooldatud,“ märkis Eesti korteriühistute liidu õigusosakonna juhataja Urmas Mardi. „Seda on kinnitanud ka tehnilise järelevalve ameti ehitus- ja elektriosakonna juhataja Janne Kurg.“

Eeltoodut silmas pidades on Mardi sõnade kohaselt nii paneelmajade kui teiste ehitiste puhul soovitav teha korralist ehitise ülevaatust, mille käigus kaardistatakse kõik juba eksperdi hinnangut väärivad ohumärgid.

Mardi meenutas korteriühistute liidu ja Tallinna tehnikakõrgkooli mõne aasta eest korraldatud uuringut „Renoveeritud ja vähemalt üks aasta ekspluatatsioonis olnud elamute ehitusfüüsikaline olukord“, mis paraku näitas, et renoveerimistööde tellijail on terviklikust renoveerimisprotsessist üsna udune arusaam.

„Tavapäraselt mõeldakse hoone kompleksse renoveerimise all piirdetarindite soojustamist, viimistluse uuendamist, lekkivate tehnokommunikatsioonide torustiku vahetamist ja elektrisüsteemi ajakohastamist,“ selgitas Mardi. „Üks suuremaid probleeme on see, et üldjuhul jäetakse tööde hulgast välja ventilatsioonisüsteemi renoveerimine.“

Uuringust selgus, et hoonete lisasoojustamisega vähendati küll küttekulusid ja parandati välispiirete tehnilist seisu, kuid ajakohastamata jäänud ventilatsioonisüsteemiga kaasnes ebapiisav õhuvahetus. See omakorda tingis kõrge suhtelise õhuniiskuse ja süsihappegaasi kontsentratsiooni taseme.

Ruumides tekkinud suur niiskuslisa võib jahedamale välispiirde sisepinnale kondenseerudes aga põhjustada inimesegi tervisele ohtliku hallituse.

Majad alla ei kuku

„Niipalju kui minult on küsitud, olen lohutanud, et maja alla ei kuku, seda kartust ei ole,” muigas paneelmajade tulevikuväljavaateid hinnanud Ludvig Tammann, OÜ Arcus Projekti peainsener.

Kindlust nii väita andis insenerile teadmine, et kui poole sajandi taguseid ehitusmaterjale ja neist tulenevat majade sise- ja välisviimistlust võibki lõpult kiruda, pole hoonete kestmise koha pealt hurjutamiseks põhjust: ehitised olid määratud seisma aastakümneid.

Pealegi ei tohi unustada, et kui projektis nähtigi maja kasutuseana ette 50 aastat, ei tähendanud see kaugeltki seda, et 51. kasutusaastal pidanuks või peaks ehitise maa pealt pühkima. „Kui seejärel teha remont, pikendab see jällegi kasutusiga, kas just veel 50 aastat, aga ikka,” tõdes Tammann.

Korterelamute heaperemehelik hooldamine on Eestis seda olulisem, et riigi rahvastikus kasvab pidurdamatult vanurite hulk, pensionieas inimeste rahakotile on aga noortele peredele kitsad ja paremat soovida jätva planeeringuga väikekorterid vanaduspõlve veetmiseks veel taskukohased.

„Maailmas lõhutakse oma aja ära elanud kvartalid maha, ehitatakse uus ja aja nõuetele vastav ja kõik on korras, aga meie võimaluste juures peame säilitama seda, mis meil on,” leidis Tammann.

Õnnetusi ikka juhtub

Tulles tagasi professor Õigeri seisukohtade juurde, maksab meenutada ehitusteadlase tõdemust, et kindlasti ei ole ta nõukogude aja pooldaja ja on ise selle võimu pärast palju kannatanud, kuid kõike meie ümber aset leidvat halba selle ajastu süüks panna ei saa.

„Eelmine talv tulid ka kõige tänapäevasema konstruktsiooniga hallid, nagu Pärnu spordihall, vastu maad ning läheduses veel farmihoone – neid oli terve rida,“ vahendas Õhtuleht Õigeri sõnu. „Projekti- või montaaživigu tuleb ikka ette.“

Veel varem on praegu jutuks ehitiste kaitseks oma arvamuse välja öelnud AS Tallinna Vee kunagine peadirektor Enno Pere.

„Need majad on projekteeritud omaaegsete normide järgi, mis ei olnud sugugi nõrgad. Eriti paneelmajad – need pidid vastu pidama aatomiplahvatuse korral,“ tõdes Pere 1998. aastal. „Ma ei tea, kust on võetud see teooria, et need kukuvad 50 aasta pärast kokku. Kui mõeldakse omaaegseid NSV Liidu ehitiste vastupidavuse norme, siis 50 aastat on aeg, kui konstruktsioone ei pidanud üle vaatama. Aga mitte nii, et siis muutuvad need majad elamiskõlbmatuks.“

Kõik maha lõhkuda?

Enam-vähem samast ajast pärineb väljaütlemine professor Ülo Tärnolt, kes kirjatükis „Mustamäe 40: nostalgiliselt ja analüütiliselt“ tõi esile kunagise Ida-Saksamaa teadurite väite, et õigeaegse remondi korral kestab raudbetoon 100 aastat.

„Ehitusspetsialistide hinnangul on Mustamäe paneelmajade põhikandekonstruktsioonide üldine seisukord selline, et nad võivad mõningate kohe ja perioodiliselt tehtavate remonditöödega pidada vastu kasutuseani 50–60 aastat,“ nentis Tallinna tehnikaülikooli õpetlane tosina aasta eest.

2004. aastast pärineb AS Kunda Nordic Tsemendi toonase nõuniku Aadu Kana tõekspidamine.

„Need (paneelmajad, U. H) on kestnud juba 60ndate lõpust ja kestavad veel aastakümneid, aga tahavad renoveerimist, energiasäästu probleemide lahendamist,“ väitis Kana. „Karbid kokku ei kuku.“

Selle kõrval on majandusgeograaf Hardo Aasmäe Lasnamäel alla kukkunud rõdupaneelist ajendatud arusaam, mille järgi on kätte jõudnud paras aeg etendada 1995. aasta 31. juulil Viljandimaal esitatud näitemängu teist vaatust. Ainult nüüd ei peaks Koit Pikaro juhitud keskkriminaalpolitsei narkorühma ja K-komando liikmed laastama ühe talupojast mulgi moonipõldu, vaid õppinud mehed peaksid Eestimaalt pühkima viimase kui ühe suurpaneelelamu. „Nii kurb, kui see ka poleks, aga vanad, lagunevad paneelmajad on ajale jalgu jäänud,” on Aasmäe tõdenud.

Mitte vähem kurb pole paraku tõsiasi, et 70 protsenti Eesti inimestest elab korteris. Lõviosa neist asub aga just paneelmajades. Vanemates ja vähe nooremates.

Hruštšovkad

Kahe- kuni viiekorruselised kitsukeste korteritega paneel- või telliselamud, millega Nikita Hruštšov, Nõukogude Liidu juht aastail 1953–1964, arvas lahendavat riigi elamispinnaprobleemi. Hruštšovkasid ehitati 1959. aastast 1985. aastani, nendesse majutati 25 protsenti NLi rahvastikust ehk 57 miljonit inimest.

Andmed: internet

Korrusmajade ehitus

Aastail 1960–1989 ehitati ja lubati hooneregistri andmetel Eestis kasutusse 6944 korruselamut, perioodil 1990–2002 ehitati Eestis riikliku statistika andmebaasi põhjal 2290 korrusmaja.

Andmed: Tallinna munitsipaalhoonete energiaauditid ja energeetiline sertifitseerimine III