Pärnul on vedanud - eesti keelt kõnelevate laste arv on kasvanud

Lasteaed number 1 asus Nõukogude 1 (Supeluse). Pärast lasteaeda tegutses majas pereabikeskus Oliver. Kui see uutesse ruumidesse koliti, asuti kinnistut võõrandama. Pärast mitut ebaõnnestunud enampakkumist õnnestus kinnistu võõrandada 2009. aastal OÜ Randlenile. Praegused kaasomanikud on Olavi Jakobson ja Oskan OÜ.

FOTO: Ants Liigus

Lasteaedade viimaste aastakümnete areng tähendab euroremonditud maju, lasteaiakohtade arvu vähenemist-suurenemist, aga ka uusi hoiakuid-väärtusi ja põlvkondade vahetust, mida omakorda on mõjutanud hüppeline sündimus, ränne, riigikorra muutus.

Pärnu linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna alushariduse peaspetsialist Marga Napp alustas tööd toonase haridusosakonna inspektorina 1986. aastal ja on õige inimene meenutamaks, missugune oli lasteaedade olukord Pärnus ja milliseks kujunes see riigikorra muutudes.

Napp ütleb, et aastal 1986 tegutses Pärnus 21 koolieelset lasteasutust, mis mahutasid 3175 last. Lasteaedadel olid siis numbrid, mitte nimed. Elanike arv linnas oli tunduvalt suurem ja lapsi rühmades rohkem kui praegu: kui nüüd on 12 rühmaga lasteaias 240 last, siis tollal mahutati neid ühte majja 280–300.

Vahetult enne Napi tööleasumist 1986. aastal oli suletud 4. lastesõim, mis asus Karja 5 ja mida praegu teatakse Kofkini majana.

Napp seletab, et sellal jagunesid lasteaiad linna alluvuses lasteaedadeks ja sõimedeks ning ametkondlikeks lasteaedadeks.

Kadri oli linakombinaadi, praegune Kelluke kalakombinaadi, Päikesejänku jalatsikombinaadi, Liblika tänava lasteaed Viisnurga ja Kukeke Väike-Kuke tänaval raudteetöötajate lasteaed. Tralli lasteaed oli maakondlik ja rajooni täitevkomitee alluvuses.

Laste arv langes järsult

“Lasteaedade arv hakkas vähenema koos laste arvu vähenemisega. Esimene laine oli 20 aastat tagasi riigikorra muutumisega, kui linnast lahkus sõjavägi,” meenutab Napp. Tema sõnade kohaselt on Pärnu linnal laste arvukust silmas pidades tegelikult hästi läinud. Kui arvestada, et 3000 lapsest oli pea pool vene õppekeelega ja venekeelsetes rühmades.

Praegu käib Pärnu lasteaedades 2200 last ja tegutseb 110 rühma, neist kaheksa vene õppekeelega rühma.

“Eesti keelt kõnelevate laste hulk on kasvanud. Oleme omadega plussis,” rõhutab Napp.

Teine tegur, mis kahandas laste arvu, oli muutunud demograafiline situatsioon. Trall, mis oli seotud Pärnu KEKi ja selle taristuga, kaotas laste arvus, sest ettevõte lagunes. Inimestel ei olnud seal enam tööd ja otsiti uut elupaika. Toona 12rühmaline Trall oli korraga viierühmaline. Lapsi ühtäkki polnud.

Riigikorra vahetumisega seonduv lasteaedade üleandmine toimus põhiliselt 1993–1994. “See käis vahel väga kiiresti. Teatati kuu aega ette: võtke lasteaed, meie seda enam ei taha,” räägib Napp.

Kiire üleandmise näiteks võib tuua raudtee lasteaia Kukeke olukorra enne selle sulgemist. Ametkonna keskus oli Riias ja lagunes, lasteaeda ei vajatud. Praegu asub selles Hansagümnaasiumi algklasside maja.

Kukeke tuli linna omandisse koos töötajatega, kes hiljem, kui laste arv kahanema hakkas, olid muutuste vastu meelestatud. Kriitilisel ajal oli lasteaias töötajaid rohkem kui lapsi. Ükski palgaline ei tahtnud oma kohast loobuda. Emotsioonid köeti üles. See oli Napi hinnangul kõige raskem sulgemine üldse Pärnu lasteasutuste ajaloos. “Üldjuhul ei jätnud me inimest tööta, kui ta tööd teha tahtis,” ütleb Napp.

Sulgemine ja ülevõtmine

Napil on meeles, kui tollane kalakombinaadi direktor Mati Tamm tegi ametkondade juhtidele ettepaneku anda lasteaiahooned tasuta üle linnale. Kalakombinaadile kuulunud lasteaia maja Metsa tänavas oli üsna heas seisus. Tema ettepanekuga liitusid Viisnurk (nüüdne Liblika tänava lasteaed), Kommunaar (Päikesejänku) ja viimaks linakombinaat (Kadri tänava lasteaed)

Nende seas, mis ei andnud oma lasteaia maja linnale üle, oli kalamajand. Praegu on see hoone kohandatud hambapolikliinikuks. Kui vahel küsitakse, miks linn seal lasteaia likvideeris, täpsustab Napp, et see oli tänapäeva mõistes eraomandis, hoone pole kunagi linnale kuulunud. Lapsi käis kalamajandi lasteaias vähe, kui see kinni pandi.

Samuti ei andnud Männipargi lasteaia kõrval asuvat lastesõimehoonet käest linakombinaat. See oli väga ilus maja lastele, leiab Napp.

Kui lehitseda telefoniraamatut aastast 1987, ilmneb, et arvukalt sõimi ja lasteaedu paiknes kesklinnas. Need suleti mitmel põhjusel. “Kesklinnas asuvate lasteaedade sulgemine ei olnud pahatahtlik, vaid need ei vastanud nõuetekohasele lasteaia keskkonnale ning neid polnud seepärast võimalik hinges pidada,” selgitab Napp.

Esmalt pandi kinni lasteaiaks kohandatud majad. Need, mis asusid villades. Nii suleti lasteaed number 1 (Esplanaadi 1, hilisem Oliveri maja), lastesõim number 3 (hiljem Maarjakodu) ja viimaks 1990ndate lõpus 1. lastesõim (Vanapargi 6).

Sündimus kahanes

“Praegu on probleem, et ei piisa lasteaiakohti. Ehk ei olnud me küllalt ettenägelikud?” mõtiskleb Napp. Ta meenutab, et nõukogude süsteemis ei olnud kohta erivajadustega lastele – need tuli luua. Ühiskonnas levis hoiak, et emad peaks sõimeealiste lastega kodus olema, ja paljud sõimerühmad suleti. Kui laste arv lasteaedades rängalt kukkus, tekkisid Pillerpallis esmalt Ülejõe gümnaasiumi ja kunagise Slaavi põhikooli kuueaastaste klassid, hiljem toimetulekukool.

Kuidas on lood mujal Eesti omavalitsustes? Milliseks kujunes seal lasteaedade olukord riigikorra vahetudes? Paljudes piirkondades läks kehvemini kui meil, tõdeb Napp. Käest anti lasteaiaks ehitatud maju.

“Meie oleme spetsiaalselt lasteaiaks ehitatud linnale kuulunud hoonetest ära andnud Liiva tänava maja (ehitatud eelmise sajandi 60. aastate algul): see oleks vajanud väga suurt investeeringut. Pealegi oli lähedal asuvas Kastani lasteaias neli vaba rühmaruumi, niisama palju rühmi oli ka Liiva lasteaias, kus valitsesid väga halvad tingimused,” selgitab ametnik. Hiljem loobuti veel Posti tänava majast, mis oli “kohutavas seisus”.

Ent laste arv linnas aina kahanes. “See oli väga keeruline aeg,” mäletab haridusametnik.

1990ndate keskel langes sündimus ja lapsi oli rekordvähe. Laste arv kahanes miinimumini aastal 2000, kui Pärnu linna lasteaedades tegutses ainult 100 rühma, lapsi oli 1999.

Nõukogude aja kombed

Ülemineku eel ja järel polnud aega, kui lasteaiad saanuks tegutseda kindlate nõuete-reegliteta, teab Napp. Nõuded muutusid, kui muutus koolieelse lasteasutuse seadus 1996. aastal, teab aastaid lasteasutuse seaduse muutmise töögruppides osalenud Napp.

Pärnu oli esimene, mis 1993.-1994. aasta tempokates muutustes asus koostama uut õppekava. Vana ideoloogia ei sobinud, aga uut ei olnud. Moodustati töörühm, mille tegevust suunas pedagoogikateadlane Imbi Muhel, ja loodi õppeprogramm, mille kirjutas kokku Maret Põlluste.

Nõukogude lasteaiandus erines praegusest oluliselt nagu riigikordki. Toonane õpetus-kasvatus ei lähtunud lapsest, vaid täiskasvanust. Olid õppeprogrammid, mis pidid järgima üleliidulist õppekava.

“Vene lasteaedadel oli oma programm. Meil oma. Üks tuli Moskvast, teine Tallinnast. Eestil oli õnneks oma lasteaedade programm – selle eest seisti hea. Olime nagu eriolukorras piirkond: saime oma asju kohandada,” jutustab Napp. Nõukogude perioodil sõltus laste heaolu töötajate inimlikkusest.

Nõukogude Eesti lasteaias teadis pedagoog, kuidas asjad käivad, ja vanemad pidid selle järgi toimetama. Kehtisid oma reeglid. Kontrolle, rangeid ja jäiku nõudeid oli rohkem kui nüüd. Sõimerühmas oli lapsi 20, aiarühmas kohati üle 30 ja kohti nappis.

Toitu keedeti alumiiniumpadades ja toitlustamisel valitses nõue: laps pidi kõik ära sööma, sest see oli ette nähtud ja kohustuslik. Sellest need õudusjutud taskusse topitud pudrust ja laua alla kleebitud kiludest, mida toona kasvanud põlvkond räägib.

“Julgen väita, et lastaednikel pole kunagi olnud puudu inimlikkusest, vähesed erandid välja arvatud, kahjuks on need hästi meelde jäänud. Ükski riigikord ei ole kellelgi kunagi keelanud või takistanud inimeseks jääda,” on Napp veendunud. Inetuid juhtumeid muidugi esines, ent lapsevanemad ei kiirustanud kaebama.

Odav naistetöö

Muidugi jäi omal ajal lasteaiatöötajatel vajaka eriharidusest. Sest ega lasteaed olnud koht, kuhu oleks väga tahetud tööle tulla. See oli odav naistetöö. “Inimesed läksid enne pensionilejäämist Pärnu Kalurisse tööle, et paremat pensioni teenida. Võis juhtuda, et pension oli suurem kui lasteaiakasvataja töötasu,” jutustab ametnik. Siis oli igaüks teretulnud, konkursse kohtade täitmiseks polnud. Tuli leppida iga töötajaga. Sageli tulid lasteaeda tööle noored emad lastega. Tänapäeval on kehtestatud lasteaiaõpetajate kvalifikatsiooninõuded, atesteerimise nõuded, riigi toetus täienduskoolituseks – kõik see on sündinud kahel viimasel kümnendil.

Sõime võeti nõukogude ajal 1,5aastasi lapsi, vahel aastasigi. 1960ndatel võeti sõimedesse juba paarikuiseid tittesid: olid ööpäevasõimed – emad pidid varakult tööle minema, kombinaatides öövahetuses töötama. 1980ndail–1990ndail tegutses Pärnus veel mõni öörühm, need olid mõeldud lastele, kes elasid linnast väljas.

Kõigil Pärnu lasteaedadel on oma kroonikad ja vilistlased toovad oma järeltulijad armsaks saanud lasteaeda. Pärnu lasteaedade ajalugu on uurinud oma lõputöödes Aide Rajamets, Anne Virula, Aime Dreimann ja Heldi Hook. Lasteaedade algus Pärnus ulatub 19. sajandi lõppu.

Vanim on Sindi lasteaed, Pärnus tegutsesid hoiukohad, esimene neist loodi 1878.

Napi seletust mööda on kavas kokku panna kogumik Pärnu lasteaedade ajaloost, selleks on lasteaednikke üles kutsutud oma mälestusi kirja panema.

Tagasi üles