Iga-aastane teisipäeviti toimuv Pärnu aastajooksu sari on taas käivitunud ja toimub etapiti Niidupargis, Pärnu rannas ja Raekülas. Jälle koguneb omamoodi sõpruskond, et üksteiselt jooksurajal mõõtu võtta. Kogunevad pealtvaatajadki.
Mitte ainult jooksu ilu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põnev on uudistada, kes sel aastal taas rajal on või raja kõrval ergutavad. Eelmistest aastatest on settinud meeldivad mälestused ja tõdemus, et niisugune üritus on rahva hulgas väga populaarne ja reklaamimist väärt.
Traditsiooni võlu seisnebki selles, et meie muutuvas ajas on tore evida tunnet, et midagi siin päikese all on jääv ja püsiv. Nagu näiteks Priit Neeme, kes pole pelgalt stardiandja-ajavõtja. Kõik võistlusel osalejad ja pealtvaatajadki tunnetavad tänu temale, et on sellele üritusele tõesti oodatud.
Läbi ruupori kostab Neeme energiline hääl: “Ja sealt ta tuleb, kool edukalt lõpetatud!” või “Sel aastal ka noorim pereliige rajal!”. Kust kogu see informatsioon hangitud, võta sa kinni.
Eriti emotsionaalsed on igal aastal olnud jooksuetapid rannas. Küllap on nii selgi suvel. Südasuvel hakkavad päevitajad teisipäeviti teatud kellaajal oma rannalinu promenaadi poole lohistama. Nagu toimiks mingi refleks.
Meenutame. Algab lastejooks. Lastevanemad seavad oma võsukesed juba mitu minutit enne starti rajaveerele valmis, et paremat stardikohta saada. Ja siis see tõesti algab. Lapsed tuiskavad liiva lennutades minema, vanemad kannul ergutamas. Lapsed jooksevad. Vanemad karjuvad ja plaksutavad.
Kõik enam ei taha joosta ja esimesed kolme-nelja-aastased ilmutavad soovi jooks katkestada. Vanemad ei luba ja karjuvad. Pealtvaatajate-peesitajate hulgast kostab torinat: “Lastepiinajad!“ Esimesed pisarad. Nüüd emmed-issid appi ja lapsukesed käe otsa. Mõni pere finišeerib, sügav liivavagu lapse lohistamisest taga.
“Sadistid,“ kommenteerib päevitaja. Aga ei ole! Pisaraid näeb vaid esimesel aastal. Edasi on juba lust ja lillepidu.
Mäletan omast käest, kuidas lapsed aastaid tagasi teisipäevad kalendrisse vaatamata ära tunnetasid ja varakult end auto tagaistmele sättisid. Jooksupisik nakkab väga kergesti ja välja ravida seda “haigust” naljalt ei õnnestu. Sel aastal on küll lastejooksu vanusepiiri natuke tõstetud ja võistlusrajale oodatakse lapsi alates viiendast eluaastast.
Pärast lastejooksu võtavad stardirivvi täiskasvanud jooksjad. Taas on see eriti atraktiivne olnud suvistel etappidel. Merepiirile koonduvad päevitunud kehad, lihased pingul. Siis nad lähevad. Maa põrub ja vappub, ujuma minejad lippavad jooksjate jalust ära. Nii muulini välja ja tagasi. Naiste paradiisis peesitajad on vist juba harjunud. Ning muretsemiseks polegi põhjust.
Olen kuulnud jooksjate käest päritavat, et “kuidas siis naiste plaažil täna ka oli?”. Vastuseks laekub: “Ma ei tea, ma jooksin.“ Või: “Mul oli sinna jõudes juba pilt taskus.“
Finiš. Osa naasjaid langeb otseti liivale. Ja siis suunduvad nad merre. Aeglaselt, väärikalt, väsinult, aga rahulolevalt. Järgmisel teisipäeval näeme ju jälle! Jõudu ja jaksu traditsioonide elushoidjatele!