Tammiste küla mehe August Puuste kaks elu

“Kui ma teile hakkaks oma elulugu rääkima, siis tänase päevaga ei saa kuidagi hakkama,” muheleb tsaariajal sündinud August Puuste oma Tammiste kodu elutoas, juues musta, aga magusat kohvi.

FOTO: Ants Liigus

Eesti Vabariigi aastapäeval 64 aastat tagasi seisis August Puuste Viljandi vangla napilt kolmeruutmeetrises tappevkülmas kartsas pesuväel valvel ja kordas mõttes hümni sõnu. Selle riigi omi, millele ta oli truu ja mis lõppes punapöördega.

“See on minu ristiisa, Vabadussõjast võttis osa,tal oli Tallinnas värvimise ja vanutamise vabrik, ta küüditati 1941. aasta juunis ja sestpeale pole temast midagi teada,” näitab albumiomanik endale kalleid fotosid Eduard Auninist.

FOTO: arhiiv


Talle kui kodanlikule natsionalistile oli “troika” siin vanglaseinte vahel määranud 15+5, see tähendab 15 aastat sunnitööd ja viis asumist koos kogu tema vara tasuta riigilevõtmisega. Koju tagasi jõudis mees siis, kui Eesti Vabariigi taastamiseni jäi 35 aastat.



“Kui ma teile hakkaks seda kõike rääkima, siis … tänase päevaga ei saa kuidagi hakkama,” kostab reipa oleku ja häälega jutukaaslane, segab kange kohvi sisse suhkrut ja maandub elutoas pehmesse tugitooli.



Teeme valiku. Seikadest, mis jäävad tsaariajal Polli vallas sündinud August Puuste esimesse ja teise ellu, nagu ta möödanikku jagab. Esimesse jääv aeg lõpeb Norilski vangilaagriga ja teine algab rongilt mahaastumisega Tartus 1956. aasta 6. augustil.



Vennad Vabadussõjas


Omaaegsel Pärnumaal Polli vallas pidas Augusti isa talu, tasus selle ostuvõlga linamüügist saadud rahaga ja kasvatas seitset last. Esimene maailmasõda läks neist mööda, aga oma riigi eest asusid võitlema vennad Karl, Eduard ja Harry. Noorim veli uudistas vanemate kannustega ratsamehesäärikuid, mõõku, vormimütse. Vabadussõjast tulid nad eluga, Harry aga läks teenima Eesti-Vene piirile kordoniülemana ning suri õnnetu juhuse läbi 28aastaselt.



“Näete, siin nad ongi,” näitab August Puuste taastatud kaantega albumist mustvalgeid fotosid, millelt talletatud pilguga vaprad vennad vastu vaatavad.



Peetri talupere pesamuna hakkas a-d ja b-d pähe ajama kohalikus koolis, lõpetas pealinnas kaitseväe allohvitseride kursused, õppis metsavahiks ja määrati tööle Polli metskonda praakeriks.



Ajalooline pilt


“Mina olen olnud rabeleja inimene lapsest peale,” kostab toaperemees, keerates pakse halle albumilehti.



Polli-Perakülas elas hakkaja rahvas, tegutsesid vabatahtlik tuletõrjeühing ja haridusselts. Augusti isa, Peetri talu peremees, oli tuletõrjeühingu esimees ja laskis külla ehitada pritsimaja. Poeg tegeles haridusseltsiga, moodustas Lilli Kaitseliidu rühma, rajas kaaslastega 300meetrise lasketiiru, mis tänaseni on arvel.



“Koolijuhataja oli seal Jaan Tori, tõeline maa sool, Kivimägi Toomase vanaisa, tema juhtis näitemängu ja külaelu, ja siin on tema naine Salme,” jääb vaatevälja läinud sajandi 30. aastatel tehtud portreepildipaar. “Ja Kivimägi Toomas on minu ristitütre poeg,” põikab jutt Pärnu maavanemale.



“Aga siin on ajalooline pilt, tehtud 2. juunil 1940 Viljandis, ma ei olnud teinud ühtegi pilti Kaitseliidu vormis,” vaatame tõtt tumedapäise noormehega fotopaberilt. “Meil oli Sakala maleva staabis nõupidamine, tagasisõiduni jäi veerand tundi, astusin piltniku juurest läbi, tellisin kuus pilti ja imekombel on üks alles. Okupatsioonini ja Kaitseliidu laialisaatmiseni jäi siis paar nädalat.”



Alfons Rebane


Kaitseliidu Sakala maleva nooreminstruktor oli Alfons Rebane, mees, kes hiljem võttis osa isamaa kaitselahingutest mitme Saksa juhatusele allunud Eesti väeosa ülemana ja teenis vapruse eest Raudristi Rüütliristi Tammelehtedega ning suri Saksamaal 1976. aastal kopsupõletikku.



“Viimane kokkupuude Alfons Rebasega oli mul 1939. aastal Karksi-Nuias, meil oli staabiõppus, istusime ja arutasime seal, mehed olid nördinud: venelased sees, mis edasi saab. Rebane oli napisõnaline ja ütles lõpuks: “Aga kuulge, mehed, me oleme ju kõik elus, vaatame, mis sest kuradi asjast saab!” See on mul nii kangesti meelde jäänud, see ütlus, et oli mees, kes tahtis näha, mis sest asjast saab ja mis edasi tuleb.”



August Puustele möödus Saksa aeg Omakaitses. Mobiliseerituna Sakala pataljoni, haigestus ta teel pealinna kopsupõletikku ja jäi lebama sõjaväehaiglasse.



“Saksa arst, kapten, ei tahtnud mind välja lasta, aga ma tahtsin nii omade juurde, Viljandisse. Lõpuks nurusin ennast välja kirjutada, see oli 9. märtsi hommikul 1944, samal õhtul hakkasid venelased Tallinna pommitama … Hospidal asus Konstantin Pätsi tänavas, hiljem kuulsin, et see maja sai täistabamuse.”



Norilski mäss


Hingedekuus 1944 sai August Puuste kutse Viljandisse NKVD osakonda. “Otsustasin, et tuleb minna, sest enda eest perekonda ohverdada ma ei tahtnud.”



Ülekuulamised, valesüüdistus. Kohtuotsus loeti talle ette Viljandis 18. aprillil 1945, üleviimine Lasnamäe vanglasse, sealt trellitatud vagunis Severodvinski jaotuspunkti. 11 päeva Jenisseil laevatrümmis janust nõrkenuna, siis lahtisel platvormvagunil polaarjoone tagusesse Norilskisse.



Jürikuust oli saanud lõikuskuu, sunnitöölaagri tingimusi arvestades sõna otseses mõttes.



Püssimeeste ja koerte saatel tööle ja töölt tagasi, presentbarakki, kus lavatsil lebades olid voodipesuks enda viledaks kulunud kehakatted. Krimkade röövrünnakud poliitiliste vastu. Sunnitööga kerkisid igikeltsale lubjatehas, mineraalvatitehas, tsemenditehas, tellisetehas...



August Puuste kaalus veidi üle 40 kilo, kui ta kinnipeetavate keskhaiglasse sattus.



“Elama jäid laagris enamasti need, kes sundisid end töötama, väga tähtis oli iseenda sisemine jõud, moraal ja selle säilitamine, sest laagris ei tohtinud olla haigeid, olid kas “terved” või “surnud”,” kirjutab ta oma meenutustes.



Juunis 1953 hakkasid Norilski vangid mässama. Tulemuseks üle 200 haavatu ja 79 surnut, aga seegi, et barakkide akendelt võeti trellid, uksi ei lukustatud ööseks ja Krasnojarski krai kohtu väljasõiduistungitel hakati läbi vaatama vangide süüasju.



Õnne sepp


“Minu teise elu kolm järku on sellised, et kõigepealt õppisin autojuhiks, siis lõpetasin keskkooli ja metsamajanduse tehnikumi,” kõlab August Puuste reibas hääl üle toa ja süsimust diivanil lesiv kiisu ajab silmad valla. “Kui Siberist tulin, sain jala ukse vahele, olin Tammiste metskonna tehnik, pensionile jäin Pärnu metsamajandist, olin metsapunkti juhataja.”



Jutukaaslane otsib märkmete vahelt tunnistuse, mis metsamajanduse ministri Tederi allkirjaga kinnitab, et Puuste, August, Joosepi poeg on 1973. aasta töötulemuste eest väärinud sotsialistliku võistluse võitja aumärgi. “No niisugune dokument on mul, nõukaajal oli vabariigis 17 metsamajandit ja meie Pärnu tuli võitjaks,” muigab ta, sest tema ankeet oli paragrahv 58ga rikutud.



“Mõni usub sedaviisi, et inimesele antakse sündides kaasa oma saatuseraamat,” arutleb ajaloopööristes endale kindlaks jäänud August Puuste. “Kui seda niimoodi tehakse, siis mõtlen, et inimese oma energial ja tahtel ei oleks ju mingisugust mõtet. Mina usun, et mina ei ole mitte saatuse laps, vaid ise oma õnne sepp.”



President Rüütlilt Riigivapi V klassi teenetemärgi saanud vabadusvõitleja August Puuste õnn on see, et tema võib sõnale “isa” neli korda ette kirjutada “vana”.

Tagasi üles