Eikellegi lapsed

, SEBi Heategevusfondi tegevjuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Triin Lumi.
Triin Lumi. Foto: PP

Eesti asenduskodudes (lastekodus) elaval 1200 lapsel on toit laual ja tuba soe, kuid võrreldes tavaperes kasvavate lastega, ei ole neil kedagi, kes neist tingimusteta hooliks. Kasvatajad ja muu asenduskodu personal lähevad oma vahetuse lõppedes oma koju ja nii ei teki lapsel üldse võimalustki turvaliseks kiindumussuhteks.

Lapsevanemana on minu roll mõelda aastate peale ette ja toetada lapse suureks saamist: innustada käima ja rääkima õppimist, teha selgeks tähed ja numbrid, viia käekõrval huviringi, harjutada üheskoos võõrkeele kontrolltööks, koguda sääste lapse õpinguteks.

Tavapere vanematena ootame oma lastelt ehk liiga palju ja seame neile suured lootused. Võib-olla ihkame südamesopis natuke seda, et nad viiksid täide meie enda täitumata unistused.

Teeme oma laste heaks kõik, et nad ei peaks millestki puudust tundma ja saaksid kasvada parimateks … Aga asendus- ja turvakodudes elavatelt lastelt ei oota üldjuhul keegi midagi. Neil ei ole hoolivat superema, kes sõbrannadega meistrivõistlusi pidades kõik beebidele mõeldud keelekursused läbi käiks, või agarat isa, kes eile sündinud pojale kõik oma tööriistad pärandab ja ootab, et saaks koos põnniga kohe meestetöid tegema hakata.

Eestis on vanemliku hoolitsuseta lastele pahatihti sildid külge riputatud. Õpetaja teab, et see on laps, kellel sageli on kodutööd tegemata ja õppimisvahendid kaasa võtmata, “aga mis temast ikka tahta, ta on ju lastekodust!”. Naaber mõtleb, mida head saab sellest lapsest üldse oodata, kui ta ema ja isa on nagunii “sellised”. Klassikaaslased tögavad, sest kõigile on ju ilmselge, et “ta on natuke teistsugune”, juba selles mõttes, et ta ei ela ju “päris” kodus.

Need on lapsed, kes saavad palju halbu hindeid. Nad saavad eelarvamuslikke hinnanguid lähikondsetelt, kes on veendunud, et nad on halvad. Sellega aga hävib miski, mis on lapses väga oluline – tema enesekindlus. Võttes ära enesekindluse, kasvatame asutustes lapsi, kes on juba enne elluastumist alla andnud.

Asenduskodudes on laps küll ümbritsetud headest täiskasvanutest, kes panustavad tema heaks 24 tundi ööpäevas, ent töötajad on ametis vahetustega, inimesed on erinevad ja vahetuvad.

Iga laps on eriline ja igal lapsel on õigus ja vajadus elada peres. Nii on tavapärane, et vanemliku hoolitsuseta laste andeid ei märgata ja neile ei anta alati võimalust õnnestuda. Asenduskodu töötaja tööjuhendis ei ole ülesannet leida igas lapses miski, mis muudab just selle lapse eriliseks.

Kõik lapsed on omamoodi andekad ja keegi neist pole siia ilma loodud kaotajaks, neil on vaid puudu see üks, kes oleks alati lapse jaoks olemas ja kellega tekiks turvaline kiindumussuhe. Kiindumussuhtest sündinud turvatunne annab lapsele enesekindluse, julguse ja võimekuse elus edasi minna.

Oma kodus kasvavatesse tüdrukutesse panustan ma kõik: oma usu, lootuse ja armastuse, oma soojuse ja läheduse, aja ja raha, tarkuse ja hoole, stabiilsuse ja järjepidevuse.

Iga Eesti laps on väärtus. Ma usun, et lapsed sünnivad südames: ühed annavad lapsele elu, aga mõnikord tuleb teistel vanematel õpetada last seda elu elama.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles