Hans Soll: Sindi paisul on juures halva raha lõhn

Hans Soll
, algatusrühma ”Sindi pais” esindaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hans Soll.
Hans Soll. Foto: PP

Hiljuti riigikogu keskkonnakomisjoni väljasõiduistungil Sindis osalenud täitsid linnavalitsuse saali. Komisjoniga oli teiste seas tulnud kohtuma keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv ja komisjoni koosseisu kuulus samuti kunagine keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, kohal olid paisu omaniku AS Raju esindus ja Sindi linnavõimu liikmed.

Algatusrühm “Sindi pais” esines laiendatud koosseisus. Tõnis Lukas andis koosoleku juhatajana sõna igale soovijale. Kuulati ära poolte seisukohad. Kaalukate ja detailsete ettekannetega esinesid algatusrühma kaasatud Eesti loodushoiu keskuse esindaja Jaak Tambets ja hüdrobioloog, Eesti tuntumaid kalandusspetsialiste professor Rein Järvekülg, kes sai sõna kolm korda ja laiendas teema rahvusvahelisse mõõtmesse, sealhulgas USA kogemusse, kus praeguseks on seadusega keelatud hüdrojaamade ehitamine peajõgedele. Seadus võeti vastu eelmise sajandi 60. aastate algul.

Arvo Pajusalu rääkis oma kunagisest tööst kalakaitseinspektorina, et ohjeldamatut röövpüüki paisu alla kogunenud kalamassile oli raske, peaaegu võimatu takistada.

AS Raju esindajatel midagi olulist vastu öelda ei olnud. Koosoleku juhataja küsis Sindi linnapea Marko Šorinilt, milline on sintlaste arvamus kõnealuse teema suhtes. Vastus oli, et sintlased tahavad paisu säilitada.

Muigama pani Sindi volikogu esimehe Aleksander Kase väljaöeldu, et kalu on tänapäeval üldse vähemaks jäänud, milleks siis süüdistada Sindi paisu. Volikogu esimees poleks nagu kuulnudki, millega Euroopa Liidu veepoliitika tegeleb ja mis otstarbeks toetusfondile miljoneid kulutatakse.

Siinkirjutajale anti sõna viimasena. Ma ei saanud jätta ütlemata Jaanus Tamkivile, et ta libistas ministrina oma õlult poliitilise otsustuse paisuga midagi põhjalikumat ette võtta. Jah, küsitud 53 miljonit krooni oli tõesti palju, aga minister ei võtnud midagi ette, et küsitud summad mõistlikuks vähendada, reaalsed motiivid olid paisu sundriigistamisekski. Praegune keskkonnaminister Keit Pentus jätkab vanas vaimus ja seis on häbiväärne.

Paljude sintlaste harjumuslik paisust kahe käega kinnihoidmine on mõistetav, aga see ei saa olla arengu pidur. Erakätes pais ei ole ehk õnnetus tänasele, küll aga homsele sintlasele. Tõin konkreetse näite Tori Levi paisust, paisupealsetest ja -alustest Altma saartest. See ootab ees Sindi paisugi, kui see oma entroopiaga määratud teed läheb.

Levil toimus see kõik poole sajandi jooksul. Sindi pais kui raudbetoonrajatis variseb ootamatult ja korraga. Sindi paisusõlm tuleb lahendada terviklikult, koos paisupealse jõesängi süvendamise, muda ammutamise ja Tindisaarte jäätõkke kõrvaldamisega.

Kui pea neli aastat tagasi kasutasin Sindi paisu kohta Anton Hansen Tammsaare metafoori “nagu kärbseparv s…hunniku kohal”, siis nüüd tuleks kujundlikku kõrvutamist muuta: “Sindi paisul on halva, väga halva raha lõhn.”

Pärast koosolekut vestluses Raju ühe omaniku ja ta kaaslastega esitasin neile kolm korda küsimuse: Pärnu Postimehes olen kolm ja pool aastat avaldanud ootust lugeda leheveergudel teie tegevust põhjendavaid ja õigustavaid seisukohti. Olen oodanud diskussiooni ja debatti, kuid asjatult. Küsimuse vastuseks oli vaikimine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles