Paar tuhat siia-sinna

, viljandimaalane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Johanson.
Katrin Johanson. Foto: PP

Statistika on huvitav asi, seda omatahtsi tõlgendades saab teha fantaasiaküllaseid järeldusi. Surfates statistikaameti lehekülgedel, võib näiteks püstitada teooria, et on olemas seos olmejäätmete tekitamise ja väljarände vahel. Enamasti ei jõua arvud avalikkuse ette siiski julgete oletuste, vaid kiretute uudiste näol. Ent kuivast numbripurust hoolimata põhjustavad need emotsioone.

Arvudega mängides

Hiljuti jõudis meieni teade, et rahvastikuregistri andmetel kaotas Pärnu eelmisel aastal siserändega 405 elanikku. Kui heita pilk statistikaameti kodulehele ja pisut arvutada, võib järeldada, et peale eelmainitute on paarsada inimest lahkunud välismaale.

Muidugi on tegu muret tekitava suundumusega. Liiati suurendab ebamugavustunnet asjaolu, et üleriigilised ajalehed mainivad Pärnu teist kohta Eesti “kaotajate” edetabelis.

Uudis torkas silma mullegi, ehkki minu kodu asub Viljandimaal. Oli ju Pärnu tunamullu mõnevõrra üllatavalt viljandlaste väljarände üks popimaid sihtkohti. (Kahjuks ei meenu mulle, milline uurimus seda väitis, kuid kindlasti oli tegu riikliku, seega eeldatavasti usaldusväärse ettevõtmisega.)

Nimetatud tõik pani minu kandi inimesi pead murdma, mis on suvepealinnas paremini kui Loomiseks Loodud Linnas. Umbes nii nagu praegu vaetakse, miks on Sauga vald saanud tõmbekeskuseks.

Küllap ei tundunud asi toona pärnakatele endile sugugi nii roosiline, sest kõnealusel 2010. aastal püstitas nende kodulinn muret tekitava rekordi: statistikaametit uskudes oli sisse- ja väljarände vahe 716 inimest. Tõsi, mullu nihkus see näitaja sadakonna inimese võrra positiivses suunas, samal ajal kui näiteks Viljandi hoidis püsivat langustempot.

Et kahe minu vaadeldava linna rahvaarv asetab nad eri kaalukategooriatesse, on selgema võrdluse nimel mõttekas heita pilk protsentidele. Muidugi ei tohi piirduda pelgalt lahkujaid kajastavate numbritega, vaid arvesse tuleks võtta ka saabujate hulka. Viimasena mainitu on kahjuks väiksem.

Niisiis, vaadelgem, kui suure osa linnaelanike arvust moodustab sisse- ja väljarändajate vahe. Väikesi ümardusi tehes on näha, et 2010. ja 2011. aasta võrdluses on see näitaja liikunud Pärnus 0,2 protsenti paremuse, Viljandis 0,4 protsenti halvemuse poole.

Mida see teadmine meile annab? Ainult võimaluse öelda, et statistikaameti kodulehe arvudega mängides võime luua eri rõhuasetusi. Samade faktide kohta saab kirjutada nii uudise “Pärnu on elanike kaotuse poolest teisel kohal” kui “Pärnul läheb naabrist paremini”.

Inimesele keskendudes

Kõige huvitavama tähelepaneku saame aga teha siis, kui võrdleme statistikaameti piirkondliku portaali (vt omavalitsus / valik andmeid) esitatud infot rahvastikuregistri omaga. Mina tegin seda 30. mail. Sain tulemuseks, et kui esimese järgi oli 2012. aasta 1. jaanuaril Viljandis 17 868 inimest, siis teise järgi 19 107.

Pärnu kaotas kahe andmebaasi võrdluses paar tuhat inimest nagu nipsti: rahvastikuregister ütleb, et Pärnus elas mainitud kuupäeval 42 433 inimest, statistikaamet teab aga, et hoopis 40 401.

Lahknevuse taga on tõsiasi, et üks institutsioone lähtub elanike sissekirjutustest ja maksude laekumisest, teine uuringutest ja küsitlustest. Mine võta kinni, kumb peegeldab tegelikku olukorda paremini. Pärnu kodulehel seisab sootuks kolmas versioon, ehkki vaid pisut erinev rahvastikuregistri omast.

Tundub, et nii viljandlastel kui Pärnu inimestel on soodsam uskuda rahvastikuregistrit. Nagu näha võib arvudega spekuleerimine osutuda kahtlase väärtusega ettevõtmiseks, kui seda pinnapealselt teha.

Hoopis tõhusam on inimlikult vaagida, mis teeb/teeks elu heaks just siin ja praegu.

Naljaga pooleks tasub meenutada üht äraspidist lugu: paradiisi rahvastikustatistika pidi üpris niru olema, elamistingimused aga ihaldusväärsed.

Peale mao-case’i tekkis pöördvõrdeline seos, sest nii kurb kui see ka pole, tuli mängu nähtus nimega töö.

Siiski on praegugi kõlanud arvamus, et üksnes töökoha olemasolu elukoha valikut ei mõjuta. Maksud rändavad sageli leiba andvast omavalitsusest teisale. Keskendume inimesele.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles