Nobeli majanduspreemia laureaat professor Paul Krugman seadis kahtluse alla, kas Eestit tuleks tuua kokkuhoiupoliitika edukuse näidisriigina teistele eeskujuks. Lätis riigivisiidil president Toomas Hendrik Ilves vastas sellele raevukate säutsudega Twitteris, mis oli tema reaktsioon Eesti pingutuste kaitseks.
Krugman on kasinusmeetmete veendunud vastane, sest kärped jahutavad majandust, mis omakorda vähendab tulusid. Eesti näide, kus karmid kärped aitasid majanduslikust august välja tulla, Krugmanile ei sobi.
Ometi saab välisajakirjanduse põhjal öelda, et debatt selle üle, kas kärpida või laenata, võtab üha enam hoogu. Inimeste kärbetevalu taluvus väheneb. Krugmanil võib omajagu õigus olla, aga tõde selgub mõne aja möödudes.
Krugmani käsitlust annab vaadata vähemalt kahest vaatenurgast. Toetudes Eurostati graafikule, näitab ta 2008. aasta kolmandas kvartalis alanud sügavat, depressioonimõõtu langust. Kärpepoliitika tulemusena algas 2010. aasta esimeses kvartalis vaevaline tõus ja varsti on pea aasta jagu valitsenud stabiilsus, kus sisemajanduse kogutoodang (SKT) on püsinud samal joonel. Ent seda stabiilsust saab vaadelda ka alanud seisakuna. Krugman tõdeb, et Eesti majanduse kosumine pole lõplik ja kriisieelsest tasemest ollakse veel kaugel.
Krugmani vastased soovitavad võrdluseks 2000. aastat, kui meie majanduskasv alles algas. Toonasega võrreldes ei tohiks kurta ja peaks Tootsi kombel õnne tänama ”hea, et niigi läits”. Miks siis 2000. aasta, veel parema pildi saaks, kui kõrvutada 1992. aastaga!
Küsimus on selles, kas suudame endale tunnistada, et meie olukord on ikkagi väga habras ja Eesti sõltub rohkem kui eales ekspordipartnerite ja maailmamajanduse seisust. Üldiselt seda tahtiski Krugman öelda ja sai Ilveselt sugeda.