Kui räägitakse juuniküüditamise ja teistegi ohvriterohkete vägivallategude tekitatud kahjust, pööratakse peatähelepanu ikka selles hukkunute arvule. Ligilähedalt 10 000 juuniküüditatust jäi pea pool Eestisse naasmata, kuid neid kõiki ei hukatud.
Juuniküüditamisest tänapäeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naasmata poole hulka tuleb lugeda needki, kes jäid Venemaale või mujale väljapoole Eestit elama. Selle peamine põhjus oli kodumaale või kodukohta elama asumise keeld, harvem see, et uues elukohas oli saavutatud mingi sotsiaalne seisund, mis küüditatut rahuldas. Samal ajal oli kartus, et ligi paarikümneaastane kodumaalt eemalolek ei võimalda seal peatset sisseelamist.
Samuti sai küüdiasulas abiellumine kohalikuga enamasti naasmisele takistuseks. Tavaliselt jõudis abikaasani arusaam siinsest suhtumisest migrantidesse, kas või keelenõue, mis sai võõrsile elama jäämise põhjuseks. Küsimus oli selles, kumb järele andis.
Tagasitulematud
Miks oli Armeenia kõigist liiduvabariikidest kõige ühtlasema rahvastikuga? Armeenlasi elas seal 88 protsenti, venelasi 3,2 protsenti ja siis tulid naaberrahvad ning kurdid.
Mulle meenub oma esimene sõit Armeeniasse. Töötasin tollal kaevanduses peaenergeetikuna ja tuli lahendada puudujääk varustamises, sõita Jerevani elektrotehnikatehasesse, et sealt mingid releed kätte saada.
Lennujaamast Jerevani südalinna on vähemalt 30 kilomeetrit. Hakkasin linna viivas bussis aegsasti uurima, kuidas ma selle tehase üles leian, kuid mu venekeelse jutu peale pöörati selg. Kui olime juba linnas, tuli üks naine mu juurde ja ütles, et väljub selle tehase lähedal ja võib mulle teed näidata.
Väljas küsis naine, kas olen esimest korda Armeenias. Saanud jaatava vastuse, seletas, et tema asus Armeeniasse kolm aastat tagasi ja alguses, kui keelt veel ei osanud, oli väga raske, aga keel sunniti ära õppima. Nii on see, et Eesti venelased eesti keelt ära ei õpi, puhtalt meie enda süü ja sellega, et me soostume nendega kohe vene keeles suhtlema, osutame neile karuteene. Nii et kui te venelasi ei salli, muudkui rääkige nendega vene keelt, ärge püüdkegi neid Eesti kogukonnaga sulandada.
Küüdituskadude hulka tuleb lugeda needki inimesed, kes küll said loa küüditusest naasta, kuid lühema või pikema aja järel, mida välisviisa taotlemine nõudis, läksid välismaale oma küüditamisest pääsenud ja kodumaalt pagenud pereliikme juurde elama. Seal tuli muidugi veel üks keel ära õppida ja seda tehti suurima heameelega, peaasi, et oldi siit pääsetud.
Peale 5000 kodumaale naasmata, enamasti hukkunud või hukatud juuniküüditatu on võimatu kaaluda kannatusi, mida küüditamine naasnule kaasa tõi.
Pärast naasmistki tuli taluda diskrimineerimist, valvsust, hirmu ja teadmist, et sind võidakse töölt vallandada, mässida ebameeldivustesse või koguni tagasi saata. Oli ju teada, et nemad võivad endale lubada kõike, sinul aga puudub igasugune kaitse.
Metsavendlus
Juuniküüditamine tõi kaasa metsavendluse olulise kasvu. Õigem oleks isegi öelda, et pani aluse metsavendlusele. Metsa oli mindud varemgi, hakkas ju nõukogude võim kohe Eesti rahva kallal vägivallatsema, kuid küüdiööl jäi kinni võtmata küllalt suur hulk nimistusse kantud pereliikmeid, kellest suures osas said otsekohe metsavennad.
Metsa läks minu 15aastane kinni võtmata jäänud õde. Metsa minna oli suhteliselt lihtne. Kõigepealt ei tule seda võtta sõna-sõnalt, tuli vaid varjuda, kodunt eemale minna. Pealegi oldi sõja ootel, iga koolipoiss teadis, et sõda on lähedal, ainult Stalin ei teadnud. Seega oli lootus metsast varsti pääseda suur.
Metsa läks neidki, kellel oli kavatsus tehtud kurja eest kätte maksta. Vähemalt üks küüdibrigaadi liikmeist, teejuht, oli ju oma valla mees, tema tuli kindlasti võtta sihikule ja sõjalootus läkski täide nagu kättemaksu võimalus. Ette võeti veel talude lõhkujad, uusmaasaajad, natsionaliseerijad ja muud kaasajooksikud. See aga tähendas meie rahvale uusi arvukaid ohvreid.
Sügisel 1944 oli massilise pagemise oluline põhjus kartus venelaste vägivallatsemise ees ja peamiselt seisis silme ees juuniküüditamine. Pealegi oldi selle eest Saksa ajal hoolitsetud, et see meelest ei läheks.
Kahjuks pole teada pagenute arv. Nende nimekirja pole keegi püüdnudki koostada. Seepärast on pakutud arv – kuni 70 000 – üsna kahtlase väärtusega. Vello Salo hakkas suure hooga kokku panema juuniküüditatute nimistut, millest tal endal polnud aimugi, selle asemel et võtta ette nimistu koostamine pagenute kohta, kelle hulka ta ise kuulus.
Mentaliteedi muutus
Ent suurima ohvrite hulga tõi kaasa Eesti rahva mentaliteedi muutus.
Meie sõjaeelne kooli- ja keeleõpe oli suunatud lääneeuroopaliku demokraatliku Inglise-Prantsuse kultuuri sisendamisele.
Saksavastase mentaliteedi olid eestlased emapiimaga endasse imenud.
Pealegi hoolitsesid natsionaalsotsialistid oma käitumise ja rahvuspoliitikaga selle eest, et sakslastest hoiti eemale.
Me olime oma kasvatuse ja mõtteviisiga viimases suures heitluses võitjate poolel, kuid Vene võimu metsik vägivald meie rahva kallal tõukas meid kaotanute poolele.
Venelaste vallutuspoliitika ja terror, eriti juuniküüditamine, sundis rahvast hullema kartuses ootama sakslasi. Sakslased olid ainsad, kellele võis loota, et pääseda sellest, mis veel ees võis oodata. Kuid mida see tähendas?
Kõigepealt trügis hulk noori eesti poisse Saksa sõjaväkke niipea, kui see siia oli jõudnud. Ja kui sinna ei võetud, siis vähemalt Omakaitsesse.
Hilisem, Jüri Uluotsa üleskutsega toetatud mobilisatsioon tõi Saksa sõjaväkke rohkem noori eesti mehi, kui keegi oleks osanud oodata.
See kõik pandi kusagil kirja ja selle eest tuli pärast võimuvahetust vastutada.
Ja kas ei tule suurem osa Saksa sõjaväes või Omakaitses teeninute sunnitööaastaist ja sunnitöölaagreis hukkunuist kirjutada juuniküüditamise arvele? Aga neid oli mitu korda rohkem kui juuniküüditatuid.
Tallinna lahe kaldal seisab sünge koloss Patarei vangla. Vangidest ammugi tühi. Ei ole väärilisemat mälestusmärki okupatsioonidest põhjustatud vägivalla ohvreile. Kas ei tuleks see siiski püstitada?
Mujal maailmas ikkagi mälestatakse oma vägivaldselt hukkunuid. Eriti hoolikad on selles suhtes juudid, see palju kannatanud rahvas.
Meil on Patarei vangla, kus mälestusmärgi kolossaalsus on kooskõlas toimepandu mastaapsusega, kasutagem siis seda.