Armastus muutus painajaks

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Abielu ja turvaline kodu võib osutuda ehtsaks vangipõlveks, kust pääseda aitavad ainult õnnelik juhus, lähedaste tugi ja iseenda vaprus.

Liisa (nimi muudetud, K. K.), kena, rõõmsameelne ja naiselik naine, abiellus välismaalasega 20aastaselt. Algul polnud tal plaanis Eestist lahkuda, kuid koos mehega ette võetud Rootsi reis venis oodatust pikemaks, peagi sündis esimene laps ja jäädi paikseks. Kümne abieluaastaga sündis perre viis last.

“Mehe armukadedus ja muud hoiatavad märgid olid tegelikult juba alguses olemas, aga ma ei mõelnud sellele eriti, ikka lootsin, et ta muutub,” tunnistab Liisa abielu algusaastatele tagasi vaadates.

Kodune vangla

Tragi ja kooliajast peale töötama harjunud naine tahtis Rootsiski tööle minna, kuid mees laitis mõtte maha: keelt Liisa niikuinii ei oska, püsigu kodus. Kui Liisa ajalehtede, raamatute ja televisiooni abiga keele ise selgeks sai, väitis mees, et kodus on turvalisem, sest tal olla mitu vaenlast, kes võivat naisele ja lastele midagi halba plaanida.

Nii veetiski Liisa lastega kõik päevad koduseinte vahel. Poes võis käia, aga ainult koos mehega või nii, et kaasa autos poeukse taga ootab. Kümne aasta jooksul tekkis naisele vaid üks tuttav – juuksur.

Lapsed õue minna ei tohtinud, ei omapäi ega emaga, haruharva nõustus isa pere jalutama viima. Kui suurematel lastel jõudis kätte kooliaeg, nõudis mees, et lapsed jääksid koduõppele.

Vajalikud telefonikõned tegi perepea ise, kõik kõned salvestati, igast telefoniühendusest tuli Liisal üksikasjaliselt aru anda. Liisa meiliaadressid olid abikaasal teada ja kontrolli all. Naine ei julgenud kodunt lahkuda isegi siis, kui mees ära oli: iial ei teadnud, kuna ta ootamatult tagasi tuleb ja tüli tõstab.

“Kord oli mees suuremate lastega Eestis, mina pisikesega kodus,” tuletab Liisa meelde üht iseloomulikku seika. “Otsustasin prügikoti koridori prügišahti visata. Mehel aga oli pandud väljastpoolt plastriba ukse peale, et teada saaks, kui ma toast väljun, ja tuli skandaal …”

Vangipõlvele lisandus nii füüsiline kui vaimne vägivald. Algul oli rohkem peksu, hiljem vaimset terrorit. Mees kiitles siis, et pole juba mitu päeva naist löönud – kõik läheb ju aina paremuse poole.

Põgenemine nagu filmis

Eelmisel aastal kaotas pere Rootsis elukoha ja koliti Eestisse Liisa vanemate juurde.

“Mu ema aimas, et midagi on valesti, aga me ei saanud ju omavahel rääkida,” tõdeb Liisa. “Mees ei jätnud meid hetkekski omavahele. Niipea kui kahekesi jäime, tuli ta meie juurde istuma, ise ütles, et mis siin ikka salatseda.”

Naine sai oma elust rääkida kümne minuti kaupa, viies emale tööle süüa. Kui ema olukorra tõsidust mõistis, asus ta kiiresti asju ajama ja kirju kirjutama. Aega oli vähe, sest mees tahtis pere naaberriiki kolida ja seal olnuks Liisat aidata väga raske.

Liisa pääsemine toimus nagu filmis. Mees plaanis järgmisel päeval perega riigist lahkuda, aga kuidagi õnnestus naisel korraldada, et viimane öö veedetakse veel Eestis.

Kui mees hilisõhtul auto ämma hoovi parkis ja Liisa lastega tuppa tuli, keeras ämm ukse lukku ja kutsus politsei. Hämmingus mees kolistas tükk aega ümber maja ja lahkus enne politsei tulekut, Liisa ja lapsed viidi varjupaika.

Algas kuid väldanud asjaajamine kahe riigi kohtute, lastekaitsetöötajate ja eri ametkondade vahel.

Mees algatas abielulahutuse ja kaebas Liisa lapseröövi pärast kohtusse, kuid nii maa- kui ringkonnakohus andsid õiguse Liisale, sest laste viimane elukoht oli Eestis. Rootsi kohus otsustas, et lastel on parem olla emaga ja isa võib lapsi näha kahel nädalavahetusel kuus.

Eesmärgiks oma kodu

Liisa ja lapsed võisid kergemalt hingata. Põnnid said lõpuks ometi õues mängida nii kaua, kui tahtsid, vanemad lapsed läksid esimest korda elus kooli ja leidsid esimesed sõbrad, tütar rõõmustas oma elu esimese sünnipäevakutse üle.

Liisa registreeris end töötuks, käis kursustel, turgutas enda ja laste vaimu psühholoogi abiga. Mõnda aega tagasi sai naine töökoha ja pingutab nüüd kõvasti, et teha viimane samm: koguda raha korteri üürimiseks ja varjupaigast lahkuda.

“Saan jõudu sellest, et võin lõpuks ometi kõigest rääkida ja ise oma elu üle otsustada,” on naine vabaduse üle õnnelik. “Mind toetavad pere, tuttavad ja sõbrad, lapsed on koos minuga.”

Tasapisi normaalseks muutuvat elu varjutab aga ikka veel eksabikaasa ettearvamatu käitumine. Mees luurab laste kooli ümber, helistab suvalisel ajal, püüab endaga kaasa viia muul ajal kui ametlikult lubatud.

“Laste käitumine muutub pärast isaga kohtumist närviliseks, nad kardavad, et midagi võib minuga juhtuda. Väike poeg räägib, et emme läheb vangi, sest ta võttis lastelt issi ära – mees oli nii väitnud,” muretseb Liisa. “Tugiisik ütles, et nad on väikesed lapsed, aga neil on suurte inimeste mured.”

Liisa kinnitab lastele, et kõik on hästi, ja kannab igaks juhuks taskus gaasipudelit. Ning hoiatab kõiki armunud naisi ette vaatama: asi pole õige, kui mees üritab piirata naise vabadust, pere ja sõpradega suhtlemist.

“Kui vähegi võimalik, ärge loobuge oma tööst ja sissetulekust,” teab naine oma kogemustest. “Tööta sõltud teisest inimesest väga palju, eriti kui peres on lapsed.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles