Pärnu koolipoisi lühifilm äratas tähelepanu

Praegu teeb Pärnu Ülejõe gümnaasiumi õpilane Kristofer Nõmm hobi korras lühifilme. Kas linateoste loomisest saab tema elukutse, näitab tulevik. Foto: Urmas Luik

Pärnu Ülejõe gümnaasiumi õpilase Kristofer Nõmme lühifilm “Kärbes” pälvis hiljutisel Eesti Rahvusringhäälingu ja Kinobussi korraldatud “Koolifilmi” konkursil eriauhinna.

Žürii kiitis eriauhinna vääriliseks tunnistatud filmi kui “lihtsat ja leidlikku lugu jutustatuna omapärasest vaatenurgast”.

Samas lühifilmi kategoorias esitas pärnakas “Koolifilmi” võistlusele veel kaks tööd: filmid “Tuli” ja “Unistus”.

Nende kolme töö puhul pole tegu noore režissööri filmidebüüdiga, sest esimesed sammud filminduses tegi 15aastane Kristofer seitsmeselt, kui ta vanemate kaameraga lähedasi ja lemmikloomi üles võttis. Vahelduva eduga on ta lühemaid filme teinud tänini ja nagu noormees ise usub, läheb tööde kvaliteet aina paremaks.

“Tunnen iga oma tööga edasiminekut. Õpin, mida oleksin võinud teisiti või paremini teha, ja järgmine film on eelmisest sammukese parem,” teab Kristofer.

Lemmikmotiiviks või -žanriks on kõikvõimalikud efektid. “Paugud, mürtsud, tuli ja muu selline,” nimetab Kristofer.

Vaatemängulisuse kõrval paeluvad noormeest loomad. Ja talle meeldib pildistada.

Peaosas ema

Tänavune “Koolifilmi” võistlus, kuhu Kristofer oma kolm tööd lähetas, on talle esimene kord oma filmidega kusagil kandideerida. “Siiani olen filme kodus perele ja sõpradele näidanud, aga nüüd nägid neid ka võõrad inimesed,” sõnab ta.

Napilt üle minuti pikk ekraniseering “Kärbes” jutustab sellest, kuidas selle tüütu putuka üürike elulõng võib iga hetk katkeda. Peaosas on Kristoferi ema, kes lühidalt öeldes saadab kärbse filmi lõpuks manala teele.

Kui “Koolifilmi” lõpuüritusel auhinnatud filme publikule näidati, põksus süda kõvasti nii režissööril kui rolli sooritanud emal.

“Minul oli närv sees ja ema läks näost punaseks, kuna ta ise filmis mängis. Inimesed tundsid ta ära,” meenutab filmi autor.

“Unistuses” teeb kaasa Kristoferi koer. See linateos kõneleb, nagu nimigi viitab, unistusest, täpsemalt soovist, et mängukoerast võiks saada lihast ja luust kutsu. “Ise kehastasin seda poissi, kes unistab päris koerast ja äratab nii-öelda ellu oma mängukoera ning unistus täitub,” kirjeldab Kristofer.

Film “Tuli” on üles ehitatud arvutis loodud efektidele. Loo narratiiv on tule eest hoiatav manitsus ja silmailuks tulevärk.

Tegelikult valmis Kristoferil “Koolifilmi” tarvis rohkem töid kui need kolm, aga ülejäänuid ta konkursile ei esitanud.

Teeb kõik ise

Tänapäeval, kui noor lavastaja peab olema mees nagu orkester ja tegema pea ihuüksi kõik alates stsenaariumist võttekohtade valiku, filmimise, montaaži ja näitlemiseni, annab omal käel katsetamine hea kooli, usub noormees.

Ent tulevikumõtted liiguvad äsja 8. klassiga ühele poole saanud Kristoferil Balti filmi- ja meediakooli suunas. Kuigi mitmel korral oma filmides üles astunud, eelistab ta näitlemisele kaamera tagant võtteprotsessi juhtida.

Filmimaailmas on pärnakal eeskujuks nimekaimust Briti filmilavastaja Christopher Nolan, kelle viimane linateos “Algus” jättis Kristoferile sügava mulje. Ta tahaks ise ka lavastada filme, mille puhul inimesed kinosaalist väljudes tunneksid, et “vaat see oli ikka film!”. Kui filmide tegemisest saaks elukutse, keskenduks Kristofer fantaasia- ja ulmefilmidele.

Nii palju kui Pärnusse Mai kinno uusi filme jõuab, proovib Kristofer need kõik ära vaadata. Viimase aja kinoelamustest toob ta esile Sacha Baron Coheni “Diktaatori”.

Mida enam omaloominguga katsetamist, seda enam jälgib Kristofer pärisfilmides nüansse, millele tavavaataja ehk tähelepanu ei pööra. “Kui ise filme teha, on pilk teine, kuid filmielamuse saab kätte. Täispikad mängufilmid on minu kõige suuremad inspiratsiooniallikad,” teatab ta.

Tõsi, nood sütitavad loomingulist indu ja annavad mõtteid, aga teiste töid ahvida Kristofer ei ürita. Režissöörina valiks ta Eesti näitlejatest oma filmidesse mängima Jüri Vlassovi ja Peeter Oja.

Lühifilmidest pikkadeni

Kõik oma filmikatsetused on Kristoferil alles, aga nagu ta ise märgib, ei näita kunstnik oma halbu töid. Videokeskkonda YouTube on riputatud valik parematest.

Nüüd igatseb hing juba ette võtta pikemaid filme, kus üles astuks üle ühe osatäitja.

Enne kaamera haaramist mõtleb noormees eesootava paberil üksipulgi läbi: alates tegelaste liikumisest kuni kaameranurkade ja repliikideni. Tegevuskava täiendab ta väikeste piltidega.

Mõtlemistöö on märksa ajamahukam kui filmimine. Kunagi ei lähe nõnda kui alguses arvatud, tegemise käigus muutub nii palju, et osa esiti kavandatust tuleb välja visata.

Kristofer on proovinud ka multifilme joonistada, aga kuna see on talle väga raske töö, on animafilmide loomine katsetamiseks jäänudki.

“Joonistada mulle muidu meeldib, aga multifilmide tegemine ei istu. Inimeste filmimine sobib paremini,” leiab Kristofer.

Alanud suvevaheajal lubab Kristofer oma filmograafiale tublisti lisa ja rakendada mõnes linateoses seni näitlemisest kõrvale jäänud isa.