Hulle pole vaja karta

Sõnapaar „moodne kunst“ paneb õudusest õlgu võdistama pea igaühe, kes tolle kunstiga isiklikult kokku pole puutunud ja oma arvamuse kujundamisel ainult meedia maalitud pildist lähtub.

Seda enam, et moodne kunst tihti ajaleheveergudele vaid siis satub, kui kunstnikud ängist üksteisele kas pudeleid pähe puruks löövad või oma suu kinni nõeluvad.

Vahest just sellise arusaama üle ironiseerides on kuraator Andrus Joonase eestvedamisel Pärnu linnagaleriis raekojas avatud näitus „Jumala hullud“, mis peaks andma ülevaate noist „hulludest“, kes justkui päris kunsti ei teegi ja vaid oma protesti väljendavad.

Ja mis siin salata, eks nad ju väljendagi. Kas või sellega, et juba näitust tutvustavas tekstis tehakse vaatajale-kuulajale selgeks, et näitusel esinevad kunstnikud ei hooli hetketrendidest ega kellegi teise arvamusest, lähtudes pigem sisemisest tungist ja vajadusest end väljendada.

Tõepoolest, juba esimeses näituseruumis saab igale külastajale selgeks, et sisemine tung on kunstnikel tugev. Vähemalt Evaldas Jansasel video-performance’is, kus mees end seina külge on aheldanud ja iga hinna eest – kuid tulutult ja ennasthävitavalt – vabaks püüab võidelda.

Seesama vabaks võitlemise motiiv kordub teisteski töödes eri vormide või ideedena. Näiteks Billeneeve raamat-kleidis, mille seelikuosa koosneb A4-paberilehtedest, millel valdavas osas masendavad blogitekstid isiklikest mõtetest, tunnetest ja vabadusest.

Tekstid on mõjuvad. Võtke hetk ja lugege, tegemist on tõepoolest andeka kunstniku, mitte vaid sabaalust vilgutava šokinümfiga.

Ka Sandra Jõgeva stand-up-tragöödia oma ligi pooletunnise ja kahejaolise programmiga suudab muigama panna.

Häirib näituse tehniline kvaliteet, sest kui tahaks süveneda, on takistuseks odavad kõrvaklapid, mis taustahelisid ei summuta.

Üldiselt võiks näituseruume videote nautimiseks paremini ette valmistada. Suviselt sissetungiv päike sunnib tihti ekraane käega varjama, et midagi ikka paistaks.

Seega võitleb Jõgeva normide asemel loodusnähtustega. Sellest on südamest kahju, sest Jõgeva sõnad on märksa huvitavamad kui altkorruselt kostvad turistide küsimused tasuta linnakaartide kohta.

Näituse ühe „peaesineja“ Sorge (Margus Tiitsmaa) maalid ei väljenda vähemalt näiliselt ängi ega veriseid püüdlusi saavutada igavest vabadust. Pigem on tegu ühe inimese isikliku progressiga aastatel 1989–2011.

Areng, vähemalt Sorge puhul, on sürrealismist realismini: kui esimestest töödest võib igaüks välja lugeda seda, mida ise soovib, siis viimased maalid Arvo Pärdist või sinikollasest Säästumarketi kilekotist kannavad märksa kindlamaid sõnumeid.

Näituse üks mõjuvamaid töid on kuraator Andrus Joonase enese videoesinemine, kus kunstnik vehib ameerikalike ergutuskoori tuttidega üht- ja teistpidi ning skandeerib valjuhäälselt, et ühtpidi vehkides on tegemist kunstiga, teise puhul kindlasti mitte.

Enne kui pead vangutades taganeda, tasub meenutada, et nii teeb ometi sagedasti avalikkuski: ühest–kahest pilgust on tihti enam kui küll, et süvenemata hukka mõista.

Selleaastast Pärnu moodsa kunsti näitust sobib kokku võtma näitusel osaleva kunstniku Janno Bergmani tsitaat: “Taotlus teha midagi ilusat ilma taotluseta teha midagi huvitavat on ilu fabritseerimine.” Huvitav, ma luban, on näitusekülastajal kindlasti.

Näitus

Pärnu moodsa kunsti näitus “Jumala hullud”

Näitusel esinevad Janno Bergmann, Jasper Zoova, Billeneeve, Sorge, Sandra Jõgeva, Andrus Joonas, Ojars Feldbergs (Läti), Evaldas Jansas (Leedu).

Tagasi üles