Matusemaja ehmatas leinaja sõnatuks

Urmas Hännile
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu Metsakalmistu matusemaja on Pärnu suurim ilmaliku ärasaatmise ruum, ent paraku sedavõrd hullus seisus, et selle kordategemine pole mõttekas.
Pärnu Metsakalmistu matusemaja on Pärnu suurim ilmaliku ärasaatmise ruum, ent paraku sedavõrd hullus seisus, et selle kordategemine pole mõttekas. Foto: Urmas Luik

Nädalapäevad tagasi lähedast viimsele teele saatnud leinaja oli vapustatud matuselistele Pärnu Metsakalmistu matusemajas avanenud pildist, mida ta nimetas peieliste üle irvitamiseks.

„Ma ei räägi sellest, et maja vajab remonti, see selleks, aga totaalne mustus: põrandad pühkimata, surnud kärbsed, ämblikuvõrgud, alus, mille peal oli kirst … Ma ei oska seda sõnadesse panna,” üritas Terje Jürgens kirjeldada olukorda Pärnu Metsakalmistu matusemajas, kuhu tema ja teised lahkunut saatma tulnud läinud reedel sattusid. „See oli absurd, leinajatele näkku sülitamine.”

Krooni kõigele aga pani Jürgensi sõnade järgi matusemaja tööline, kellele kurb talitus vähimatki korda ei läinud.

„Mu lahkunud ema juures tuterdas ringi vanamees dressipükstega ja nokamüts oli ka veel peas,” meenutas pahane Jürgens. „Sa oled surnu juures ja sul pole isegi nii palju austust, et võtad mütsi peast – no mingi respekt peab ju olema.”

Kui rääkija läks pärast end vapustanud matusetalitust matusemaja linnalt rentivast OÜ Vinukist pärima, kuidas niisugune asi üldse võimalikuks sai, oldi Vinukis samuti imestunud, tehti suuri silmi ja laiutati käsi: tõesti, kuidas see võis küll juhtuda?!

„Ma jään rahule siis, kui see maja on korras, et inimesed ei tunneks seda, mida meie tundsime,” põhjendas Jürgens ajalehelt abiotsimist. „Kõikidel ei ole seda kangust nii palju nagu minul, kuid ma leian, et see on teiste leinajate suhtes õiglane.”

Ei tulda suremagi

Vinuki juhataja Endo Vetik tõdes jutuks juhtumiga seoses, et paraku on ta ärimees, mitte altruistlik ühiskonnategelane, veel vähem sotsiaaltöötaja.

Et tegemist on Pärnu linnale kuuluva hoonega, linn aga pole selle korrashoiuks kulutanud aastaid sentigi ega kavatse seda edaspidi teha, ei näe Vinuki juhataja põhjust hakata kellegi teise omandit korda kõbima.

Liiati on 1976. aastal valminud ehitis omadega õhtul, nii et selle renoveerimine tähendaks raha tuulde loopimist.

„Ma võin hoida matusemaja uksed lahti, et inimesed saaksid seal vajadusel ärasaatmist teha, aga ma ei hakka sinna investeerima,” ütles Vetik. „See ei ole minu tahtmise taga, see on linnavalitsuse taga.”

Lagunev matusemaja ajendas Vinuki juhatajat heitma linnavalitsusele ette muudki, mille pärast Suur-Sepa 16 ametnikud peaksid südant valutama, ent mis paistab neile paraku vähe korda minevat.

„Meil ei ole ka korralikku perbürood (perekonnaseisuosakonda, U. H), kus noori paari panna, kus pärnakas saaks pidulikult pere luua ja mõistaks, et loob pere oma linna,” nentis Vetik. „Ja kui ta nüüd tuleb Soomest või Rootsist kedagi siia räämas matusemajja ära saatma, siis ta vaatab, et “kurask, ma siia surema ka ei tule”.”

Linnal taskud tühjad

Õnnetuseks või õnneks piisab veel inimesi, kes eelistavad või on sunnitud kodukamaral elama ja surema. Ja nende muldasängitamise eest peaks siiski hea seisma kohalik omavalitsus. Isegi kõhna rahakotti trotsides.

„Enne aastat 2014 linn seal kindlasti midagi ei tee, otsime kogu aeg investorit või huvilist,” hindas matusemaja tulevikku Pärnu linnavalitsuse majandusosakonna juhtaja Mait Talvoja. „On käinud igasugu inimesi küll Tallinnast, küll Viljandist. Nad on asjadega tutvunud, öelnud, et lähme koju, vaatame, arutame, peame plaani, ja sinnapaika on kõik jäänud.”

Ometi on kõnealusel paigal planeering olemas, nii et sinna võiks peale korraliku matusemaja kerkida muu inimese viisakaks viimsele teele saatmiseks tarvilik: krematoorium, avarate ja ahtamate ruumidega peialauamaja.

Hinnates eelkõnelnud matuselise pahameelt tekitanud juhtumit, leidis Talvoja, et rääkida konkreetsel juhul mingist kapitalimahutusest oleks liiast.

„Harja ostmine, et saad põranda puhtaks pühkida ja võrgud ära koristada, arvan, ei ole investeering, see on elementaarne kord ja suhtumine,” tõdes Talvoja.

Samal ajal nentis majandusosakonna juhataja, et ehkki “see on väga kole koht”, ei saa linn Vinukile ust näidata.

„Kui me lõpetame rendilepingu, pole see lahendus, sest on vaja kedagi, kes seal edasi toimetaks. Koht on ju suurepärane ja matusemajale jumala õige,” väitis linnaametnik. „Kui aga lõpetamegi, peab selle maja maha lõhkuma, sest vaevalt me sellesse uut rentnikku leiame: hoone on täiesti amortiseerunud.”

 

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja:

„See peaks olema nende inimeste mure, kes selle eest vastutavad. Kui nad ka midagi muud ei tee, siis peaksid nad käima pidevalt matusebüroodele peale ja ütlema, et asjad on halvasti.

Kas nad peaksid rohkem tegema, ma ei tea, ma ei tunne ei linna ega matusebüroode rahalist olukorda. Aga lihtsalt istuda ja öelda, et meisse see ei puutu, seda ei tohiks kindlasti teha, sest omavalitsus vastutab oma inimeste hea käekäigu eest sünnist kuni surmani, mille muu pärast nad ametis on.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles