Endisest linnaarhiivist kadus osa Volmeri pärandist

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Omar Volmeri pärandit hoiti Pärnu linnavalitsuse kunagistes arhiiviruumides Uus 4.
Omar Volmeri pärandit hoiti Pärnu linnavalitsuse kunagistes arhiiviruumides Uus 4. Foto: Ants Liigus

Nädalapäevad on Pärnu Postimehes ilmunud teade palvega tagastada Omar Volmerile kuulunud kunstitarbed ja kast vinüülplaatidega, mis läksid kaduma Pärnu linnavalitsuse kunagistest arhiiviruumidest Uus 4.

Teate pani lehte Pärnu muuseumi kauaaegse direktori, kunstniku, tõlkija ja kirjaniku Omar Volmeri (1934–2002) lesk Marvi Volmer, kes nimetas juhtunut ängistavaks. “See tundub nii uskumatu, et on lihtsalt ängistav,” sõnas naine.

“Mul polegi kedagi otseselt võimalik varguses süüdistada, sest arhiiviruumide võtmele pääses endises linnahoones ligi ühe käe näppudel üles loetav arv inimesi, võti käis mõne korra käest kätte ja nüüd on asjad kadunud,” tõdes Marvi Volmer.

Kuulutuse pani pensionipõlve pidav naine lehte lootuses, et ehk on tegu mingisuguse eksitusega, asjad tõsteti teise kohta ja kui sellest nüüd lehest lugeda, ilmuvad need tagasi.

“Palusin, et kadunud asjad toodaks i-punkti, aga pole toodud ega midagi teatatud,” ütles Marvi Volmer.

Kui Omar Volmer 2002. aastal suri, ei jäänud sellest ülitegusast kunstnikuhingega ja mitmekülgselt andekast inimesest maha märkimisväärset ainelist vara, küll aga hindamatu pärand hiiglasliku raamatukogu näol, eri kollektsioonid, käsikirjad, täiesti unikaalne Põhja-Ameerika indiaanlaste ajaloo uurimistöö.

See töö oli talletatud kogutud raamatutesse, artiklitesse ja sadadele perfokaartidele käsikirjaliste märkmetena, millest Omar Volmeri enda hinnangu järgi jagunuks 14 raamatu materjaliks. Valmis jõudis ta neist ühe: “Tomahookide aeg” (Eesti Raamat, 1980, 320 lehekülge).

Volmeri vaimse pärandi saatus oli aastaid lahtine, kuna selle paigutamine koju tähendanuks keskmisest suuremagi korteri maast laeni tätmist. Seepärast oli lesk tänulik igale ruumile, mis mehe raamatute, asjade ja uurimismaterjalide hoidmiseks kuivas kohas katuse all ja riivi taga välja pakuti, linnavalitsuse vanad arhiiviruumid sealhulgas.

Mullu talvel said raamatud bibliograafi ja kodu-uurija Olaf Esna abiga süstematiseeritud ja paljud neist leidsid tee raamatukokku, Pärnu muuseumi ja mujalegi.

Põhja-Ameerika indiaanlaste ajalugu puudutavad materjalid, kirjutised ja raamatud on muust eraldi pandud ja samuti hoiuruumi leidnud.

Jäänud olid kunstitarbed, kümned kvaliteetsed pintslid ja palju tinatuubides värve, lõuendit ja muud.

“Pakkisin need eraldi kasti, et kinkida need Pärnu kunstnikule Bruno Sõmerile, kellega olin juba rääkinudki, kuid nüüd siis läks niiviisi, et polegi midagi üle anda,” ohkas Marvi Volmer. “Ma ei oska selle peale enam midagi öelda … Üks inetu hingemattev lugu, milles ulakaid lapsi küll süüdistada ei saa, selleks olid need kastid liiga rasked.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles