Euroopa Liidu ülemkogu läinud nädala otsuseid võib pidada ajaloolisteks eelkõige selles mõttes, et lõpuks ometi lubati konkreetseid meetmeid panganduse kontrollimiseks (Euroopa ühtne pangandusjärelevalve) ja nende finantstehingud maksustada.
Kommentaar: Võlakriis ja umbropsu sõdimine
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
5. juuli 2012, 09:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel viis aastat tagasi, kui kriis lahvatas, oli enamikul selgus selle sünnitajate suhtes: võlguelamise kultus ja pankurite ahnus. Kuid poliitikategemine on pea kõikjal valijate tahtest kontrollimatu, õigemini raha ja pankade kontrollitav. Ent süsteemi püha lehma ehk panganduse reformimisest üksnes aeg-ajalt iitsatati (enamasti ametist lahkujad) ja jäädi jälle vait.
Sestap oli tõesti vaja kardinaalset võimupööret Prantsusmaal ja sellele eelnenud suurte otsuste tegemise väljumist USA + Euroopa G8-lt maailma G-20-le, et pankurite päästmise asemel asuda majanduselu päästma. Kuidas, on esialgu lahtine.
Ülemkogu lõpp oli kentsakas, sest öeldi “a”, aga ükski Euroopa tipp-poliitikutest ei julgenud öelda “b”. Kõik kibelesid lahkuma ja piirdusid kinnitusega, et ELi rahandusministrid otsustavad Brüsseli poliitotsuste sisu üle. Tegemist on klassikalise vastutusest möödahiilimisega sääraselt, et otsustamine delegeeritakse alla. Aga kriis läheb ju edasi ja järelikult tuleb põhimõttelist pööret tegutsemises oodata.
Lähis-Idaga on asjad lihtsamad, sest seal ei kingita armuaega kellelegi. Nädal tagasi lõpetasin kommentaari sõnumiga sellest, kuidas USA president Barack Obama astus ootamatult sisse ruumi, kus Iisraeli äsjane opositsiooniliider Shaul Mofaz pidas nõu Valge Maja ametnikega. Eelmisel neljapäeval juba teatatigi, et Mofaz ja Palestiina autonoomia liider Mahmoud Abbas kohtuvad pühapäeval. Oli ilmne, et Obama võis midagi uut pakkuda, ja järgnesid kiired vastumeetmed: reedel protestisid(?) Läänekalda noored palestiinlased Mofazi-Abbasi kohtumise vastu ja järgnes Iisraeli valitsuse(!) ametlik teade, et kohtumine on edasi lükatud.
Niisama kiiresti mängiti kaardid ümber Süüria suhtes: veel neljapäeval kinnitas ÜRO peasekretäri eriesindaja Kofi Annan, et Genfi konverentsist võtab osa Iraan, ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov tuletas meelde Iraani osalemist Afganistani lahendustes, kuid laupäeval polnud Genfis Iraani ega vastukaaluna Saudi Araabiat.
Kohal olid julgeolekunõukogu viisik, ÜRO peasekretär, Türgi, Qatari ja Kuveidi esindajad ja Araabia Liiga peamees. Vastuvõetud dokument näeb küll ette ”üleminekuperioodi“ Süürias, kuid ei maini president Bashar al-Assadi lahkumist võimult ehk seda, mida lääne suurriikide juhid on korduvalt kuulutanud. Järelikult maksab jätkuvalt Moskva ja Pekingi hoiak: protsessis osalegu kõik pooled.
Järgmine samm oli umbes 200 Süüria opositsionääri kogunemine Kairosse, osalemaks sealse muslimivendade juhi Mohammed Mursi presidendiks vannutamise tseremooniatel, teisalt omavaheliseks kokkuleppimiseks. Edu korral ootab neid kutse Prantsusmaale, mille vastne president Francois Hollande üritab ilmselt kaasa lüüa Lähis-Ida poliitikas. Moskva aga teatas, et tema kureeritavad Süüria kaks opositsioonirühmitust kogunevad varsti Moskvas.
Türgi toimetas küll pärast oma luurelennuki allatulistamist väed Süüria piirile ja peaminister Recep Tayyip Erdogan lubas järgmisele Süüria väljakutsele ”vääriliselt“ vastata, aga pigem tähendas seda Türgi massiivne õhurünnak Põhja-Iraagis asuvate kurdide vastu. Teatavasti jäi kurdide riik Osmanite impeeriumi lagunemisel (taas)loomata ja neid on Süüriaski. Mis peamine: nad toetavad Assadi režiimi ja võivad – Assadi kukutamise puhul – enda päästmiseks uuesti omariiklust üritada Süüria, Iraagi, Türgi ja Iraani aladel.
Viimati öeldu on teema, mida Moskva ja Peking korduvalt mainivad. Nagu Liibüas toimuvat. Seal on unustatud, et ”juuni algul toimuvad Liibüas valimised“ ja jätkuvad kokkupõrked võimuletulnute ja Muammar al-Gaddafi pooldajate vahel. Mais võeti vastu seadus, mille alusel ei saa ühtegi võitjat vastutusele võtta sõja käigus ega pärast seda toime pandud kuritegude eest. Lääs proovib kõnealuse seaduse vastu protestida. Samal ajal tunnistatakse, et üleminekunõukogu juht Mustafa Abdul Jalil on sama mees, kes kahel korral mõistis surma Bulgaaria meditsiiniõed, kes ligi kümme aastat olid vangis Gaddafi käes.
ÜRO inimõiguste voliniku andmeil on Liibüa vanglates siiani kohtuotsuseta üle 8500 vangi. Gaddafit teeninud tuareegidest läksid kõige mobiilsemad Mali põhjaossa ja pakuvad seal oma teeneid väljakuulutatud Azavadi islamiriigile. Ehk lõpetaks ühe konflikti, enne kui jätkata teisega?